Come to us, smash the vodka bottle, lie down and read...

I firmly believe in small gestures: pay for their coffee, hold the door for strangers, over tip, smile or try to be kind even when you don’t feel like it, pay compliments, chase the kid’s runaway ball down the sidewalk and throw it back to him, try to be larger than you are— particularly when it’s difficult. People do notice, people appreciate. I appreciate it when it’s done to (for) me. Small gestures can be an effort, or actually go against our grain (“I’m not a big one for paying compliments…”), but the irony is that almost every time you make them, you feel better about yourself. For a moment life suddenly feels lighter, a bit more Gene Kelly dancing in the rain. -Jonathan Carroll

We can blame it on a lot of things. Or we can just admit we were shit people. See tsitaat jääb mulle alati väga teravalt silma, kui ma seda kuskil näen. Ma tundsin, et ainus tumblris pikutades on sellest vähe. Tahtsin seda kuhugi veel. Siin on hea. Mulle meeldib, et see on nii aus. Sest mõnikord me lihtsalt olemegi shit people .

Kuulasin just Imagine Dragons'i lugu Drive ja see meenutas mulle millegipärast ühte ülipalavat suveööd mõni aasta tagasi, kui me ennast väga spontaanselt autosse pakkisime ja mere äärde sõitsime. Mängisime palli ja ujusime ja nautisime rannamõnusid nagu ikka. Ainult, et õues oli suve kohta arvestatavalt pime ja rannas olime ainult meie. Ja mul oli siis veel tol ajal õe pisike roosa Nokia kasutada. See oli sel hetkel väga oluline.  Ma tahaksin täna tagasi sellesse öösse.

Päev läheb ikka täiega korda, kui keegi kirjutab sulle, et tal on kõik maailmahästi. "Ja kunagi ammu ühes kirjas sa kirjutasid, et sa saadad mulle päikesejänku ja kui kõik on ilus ja hästi, siis sellel jänkul võib oma roll selles olla. AITÄH! Jänku jõudis kohale!"

Ma vist ei teadnudki varem, et kellegi teise kurbus võib olla nii raske kanda. Aga maailmas on inimesi, kellelt tahaks kogu nende õnnetuse ja kurbuse enda kanda võtta lihtsalt selleks, et teada, et neil on hea.

Pärast kõiki neid horoskoope, mis Kertu mulle lähipäevil saatnud on (palju romantikat, võrgutavad pilgud jms), pean tegema romantika update'i. Päevane romantika: ilus võõras naeratav poiss PS! Vahepeal on mu blogil 100 000 vaatamist täis saanud. That's a-maz-ing!

"Isa kallas mulle just veini, sellisesse klaasi, mis mulle ei meeldi, ma olen väga väga häiritud, aga väljendada seda avalikult ka ei saa. Mõtlesin, et sina mõistaks." Nii tore, et on inimesi, kes mind hästi tunnevad. Seega kui baaris küsitakse: "Kas me valame selle välja?" ja ma ütlen vastu: "Ei. Või tegelikult... milliseid klaase teil pakkuda on?" siis pole see üldse nii pentsik.

Ma avastasin just mõni hetk tagasi, et ma olen kuidagi võõralt helgeks muutunud viimasel ajal. Helge on üldiselt väga kauge sõna olnud minu jaoks, sest isegi kui ma olin rõõmus, siis mitte kunagi piisavalt kauaks, et helge olla. Nüüd on hoopis vastupidi. Imelik. Isegi kui ma olen oma Tartu kodus, üksinda ja kurb, siis mitte kunagi piisavalt kauaks, et oma helgust kaotada. Huvitav, mis juhtus? Eelmisel nädalal suutsin väikese eksperimendi korras isegi oma jah-nädala läbi viia. See eeldas minult seda, et kõik üritused, millest mulle räägitakse ja kõik kohad, mille kohta ma esimese hooga mõtlen: "ohh, sinna võiks minna!" tuli läbi käia. Ja nii läkski. Üle jumal-teab-kui-pika-aja oli mul igal õhtul Tartus midagi teha ja sinna otsa tuli imeline nädalavahetus koos vaba ja hingematva esmaspäevaga. Ma jõudsin nende kaheksa päeva jooksul käia TÜL-i kokkusaamisel, kuhu ma mõtetes juba viimased kaks aastat lähen. Ma käisin AHHAAs volümpial, Genis luuleõhtul ja tantsuetendusel, Arhiivi...

Need on ilusad hommikud, kui keegi ütleb sulle tere hommikust lihtsalt selleks, et sulle tere hommikust öelda.

-"Mis värk sellega on, et sa mulle vastu tulles alati naerma hakkad?" -"Ma ei tea, sa tekitad hea tuju mulle."

Täna on olnud tore päev. Ilma tööta reede. Pikale hommikul järgnenud ülivõimas trenn. Trenni tegi parimaks väga sümpaatne treener, kes jagas minuga paari julgustavat pilku ja pani mu taaskord mõtlema ühele küsimusele, mis mul rühmatrennides sageli mõttesse tuleb. Miks on vaja, et treenerid peavad pidevalt hüüdma: "Naeratage!"? Kuidas on see võimalik, et inimestel endal naljakas ei ole? Ma teadsin alati, et tantsutrennides tuleb mul nali peale, sest need on juba eos lõbusad, aga selle nädala jooksul olen ma avastanud, et jõutrennid on veel naljakamad. Minu arust on see täiesti normaalne, et kui sa teed bosul topispall käes keeruga kükke ja üldse tasakaalu ei hoia, siis sa lõkerdad südamest naerda. Samamoodi ka siis, kui sa BodyPump'i harjutuste käes täiesti suremas oled ja tead juba ette, et sul on ülehomme väga valus olla. Kust tuleb see ülitõsine nägu, millega inimesed neid raskusi tõstavad? Trenn peaks ju endorfiine tootma ja seda vähem saan ma aru, kus kõik naeratused ...

"Midnight in Paris" on nii minu film! Vaatan juba jumal-teab-mitmendat-korda. Eriti mõnus on see enne trenni maiuspalana hommikusöögi kõrvale. Sealt ka järgmine asi bucket-list'i: mine Pariisi Zelda ja Scott Fitzgeraldi, Salvador Dali, Ernest Hemingway, Cole Porteri, Gertrud Stein'i ja Pablo Picassoga lobisema ja pidutsema. Ei jõua ära oodata!

Päris kole on suuremat osa oma viimase mõne kuu postitustest lugeda. Ja isegi mitte nende äärmise sisutuse pärast, vaid hoopis kõleda vormituse pärast. Eriti koledaks teeb asjaolu see, et loen praegu raamatut, milles kirjutatakse iga sõna olulisusest, lause ilust ja lõikude mõjust. On näha, et mina ei ole väga pikalt peatunud sellel mõttel, millised sõnad on vajalikud ja millised mitte ning veel vähem olen tähelepanu pööranud keele muusikale. Milline absurdne kakofoonia (või siis kelmikama sõnaga kolekõla)! Ja keda me lollitame... ega ma praegu parem pole. Aga äkki kunagi olen. Äkki kunagi ma suudan endale selgeks teha, mis sõnad on väärt lausesse mahtumist ja milline on i l u s lause. Võib-olla kunagi siis, kui ma oma pisikeses Kalamaja korteris ühemeheteatrit pean ja Hemingwayks hakkan. Tuli ju tähtede poole püüelda!

Kui Veiko Tubin kirjutas kunagi oma blogis, kuidas tal on väga Tšehhov olla, siis ma arvasin, et see oli imeilusasti öeldud. Nüüd ma aga avastasin, et ma tean isegi, mida see tähendab. "nagu mingi tšehhov on kogu aeg olla kõik me tahame moskvasse aga keegi peab tallinnas  tartus ka olema"

"Me lähme.  Mulle meeldib minna." -MIM. Suve helgus. õed ja soome kodu lebo.

Kuigi mu üsna rutiinne Tartu elu võib mõnikord küllaltki üksikuks muutuda, on see kuidagi lohutav, kui sõpradel keset ööd kellegi abi on vaja ja telefonist minu number üles leitakse. Ja veel parem on, kui ma neid teisest Eesti otsast aidata ka oskan. Ja kuigi oli öö ja ma olin juba pool enda unest ära maganud, olin ma nende hääli kuuldes nii ergas kui ma viimasel ajal olla oskan ja kuulasin huviga, mis neil mulle öelda-naerda-kurta oli. Täna on olnud hea päev väikeste mitte-nii-heade vahepaladega, aga õhtu lõpuks tuleb telekast "Yes-man" ja see sobib tänasesse õhtusse nii lohutav-julgustavalt ning tulukestes aknalaud ja parima lõhnaga küünal kosutavad meeli. All's well that ends well.

Kõige lihtsam tumblr, muusika ja suur kruus vett on mõnikord nii idüll.

Liiga mitu korda olen mõelnud, et tulen siia kirjutama. Vahepeal isegi oli vist millest kirjutada, aga kes seda enam mäletab. Kuigi ma ju tegelikult ei tee suurt midagi, on tunne, et kogu maailma aeg on minu vastu. Nende asjadeni, mida päriselt teha tahaks, ei jõua ikka kuidagi. Mu kahekümneteise eluaasta esimesel paaril nädalal on juba nii palju juhtunud. Ma olen paar nädalat korterikaaslast omanud, rahvatantsu tantsinud, ilmatu vahva ja absoluutselt kõike sisaldava sünnipäevapeo pidanud, kõige kohutavamat peojärgset laga koristanud, ennast Tartu kõige üksikumana tundnud, sõbrannadega pealinna pidu nautinud, mõnusates trennides käinud, venna uut korterit näinud, ajuvabalt lõkerdanud, keeltekooli tunde nautinud, Rõngu õpilasi eksamiks ette valmistanud, täiesti arvestatavalt kurb olnud, trepist alla kukkunud, hävitanud arvukalt klaase, lampe ja lukke, käinud teatris ning tundnud ennast kõige armastatuma neiuna, sest mul on kick-ass sõbrad. Ja see oli alles nimekirja algus... aga minu ...

Ma ei hakka tegema postitust selle kohta, mis minuga 22. eluaastal juhtus. See tundus eelmisel aastal olulisem. Aga võin kinnitada, et ootus ilusama eluaasta ees läks igati täide. Kui ma ütlen igati, siis ma mõtlen igati. Eks homsest õhtust hakkan uut countdown' i   pidama ja eks siis paistab, mida 23s ring mulle toob. Viimane taks ju! Aga yay, sünnipäev!!! Pärast jõule kohe mu kõige lemmikum aeg aastas! High hopes jms nagu ikka. + sõbranna, kes võtab endale terveks mu sünnipäeva nädalaks puhkuse. Seriously, face it, you want to be me!

Ma kirjutasin täna ühele neiule, miks ma arvan, et ta on üks maailma ägedamaid inimesi ja ta vastas mu jutu peale "ma ei tea, see sobiks pulmakõnesse". Made me laugh. Ma tegelikult olin oma tavapärasel komplimendi-tuuril, mis mul mõnikord peale tuleb, aga talle oli nii palju öelda, aga nagu hilisemast vestlusest selgus, läks see õigel ajal õigesse kohta ja kinnitas mulle taas, miks mulle nii väga meeldib komplimente teha. Sest siis on näha inimeste siirast tänu väikeste asjade üle. "Aga praegu ma tahan, et sa teaksid,  et sa oled helguse ja armsuse tipp  ning ma usun,  et sinu päevad on magusamad  ja sõnad siiramad  kui ühelgi teisel inimesel." Ja kuna ilu toob juurde ilu, siis tema siiraimad ja helgeimad sõnad jõudsid ringiga minuni ka: "Ja kui see ilmselge pole,  siis sa oled ise ka päris kullatükk  siin maailmas : )  Selliseid inimesi nagu sina  võiks palju rohkem olla!"

Ikka veel on äge mõelda, et keegi ütles mulle kunagi "vaata et sa siis hemingwayks hakkad". Ja kuigi ma pole siiani hakanud ja puudub igasugune teadmine, et ma seda tulevikus teen, on lohutav teada, et kuskil mineviku-minas peitus potentsiaal ja vajaminev kirg. Unistati suurelt. See inimene, kes minu eest nii suurejooneliselt unistada julges, on tänaseks ise teoks teinud piisavalt palju, et ma teaksin, et tulevate aastate jooksul me kuuleme temast endast veel palju ja ilusat. Tema unistab ikka suurelt.

Ma ei ole ammu midagi kirjutanud. Järelikult pole midagi öelda olnud. Praegu tahaks jagada kõike triviaalset. Mida ma vahepeal teinud olen? Uut aastat olen nautinud. Sõpru olen ära saatnud ja teisi tagasi tervitanud. Olen žongleerinud oma Kriimsilma ametitega ja ka neist olen paari ära saatmas ja teisi oma ellu tervitamas. Selle uue aasta jooksul on hingele kõige suurema pai teinud rahvatants, sest mingil imelikul kombel on mul isegi olnud põhjust rahvariided selga tõmmata (enda rõõmuks number väiksemad kui kaks aastat tagasi). Ja see kõikse paisem (omadussõna sõnast "pai") osa on vist olnud see, et mu tantsurühm mind olenemata pooleteistaastasest pausist hüljanud ei ole (aga ega ma ei ole seda väga lihtsaks teinud ka). Pühapäeval lähen trenni rõõmsamalt kui eales varem, kuigi ega ma üheski varasemas trennis ka kurb pole olnud. Kes teab, äkki ühel päeval viib see hea tuju mind veel tantsupeolegi. Mis siis veel teisiti on.. argielus on minu jaoks üks uus ja tore asi treening...

Tänase päeva lauseks arvestan veidi aega tagasi kuuldud: "So dear, I need to rest." See oli mingil imelikul põhjusel väga armas.

"Oi, ma nii ootan Sind! Tõepoolest!" Mõni inimene ütleb nii väheste sõnadega nii palju. Täna läks elu veel ilusamaks.

Ma jätsin sel aastal vahele kogu selle "kokkuvõtte möödunud aastast"-postituse. Sest te ju teate isegi. Ja mis siin muud oli kui kooli lõpp ja parimad sõbrad ja uued tööd. Aga selle asemel võiks ju paari sõnaga rääkida tulevast aastast, mil kõik mu sõbrad muutuvad mulle veel kallimaks, kõik teatrietendused on veel paremad ja kõik raamatud saavad loetud. Ma ei andnud endale seekord mingeid uusaastalubadusi, kuid mu pisikeses peas sättisid ennast sisse mõned tillukesed uusaastasoovid, mis tegelikult pole mitte midagi erilist, vaid pigem tavalised "soovin rohkem teatris käia", "soovin rohkem raamatuid lugeda", "soovin rohkem kirjutada", "soovin oma unistuste töö leida", "soovin rohkem reisida" ja noh.. teate küll mind ja mu soove. Same old, same old. Arvestades, et ma kostitasin ennast täna ooperiõhtuga (vana arm "Jevgeni Onegin") ja et ma olen täna-eile rohkelt raamatuid lugenud ning et postkasti on tulnud kirju, mi...