Come to us, smash the vodka bottle, lie down and read...

"Isa kallas mulle just veini, sellisesse klaasi, mis mulle ei meeldi, ma olen väga väga häiritud, aga väljendada seda avalikult ka ei saa. Mõtlesin, et sina mõistaks." Nii tore, et on inimesi, kes mind hästi tunnevad. Seega kui baaris küsitakse: "Kas me valame selle välja?" ja ma ütlen vastu: "Ei. Või tegelikult... milliseid klaase teil pakkuda on?" siis pole see üldse nii pentsik.

Ma avastasin just mõni hetk tagasi, et ma olen kuidagi võõralt helgeks muutunud viimasel ajal. Helge on üldiselt väga kauge sõna olnud minu jaoks, sest isegi kui ma olin rõõmus, siis mitte kunagi piisavalt kauaks, et helge olla. Nüüd on hoopis vastupidi. Imelik. Isegi kui ma olen oma Tartu kodus, üksinda ja kurb, siis mitte kunagi piisavalt kauaks, et oma helgust kaotada. Huvitav, mis juhtus? Eelmisel nädalal suutsin väikese eksperimendi korras isegi oma jah-nädala läbi viia. See eeldas minult seda, et kõik üritused, millest mulle räägitakse ja kõik kohad, mille kohta ma esimese hooga mõtlen: "ohh, sinna võiks minna!" tuli läbi käia. Ja nii läkski. Üle jumal-teab-kui-pika-aja oli mul igal õhtul Tartus midagi teha ja sinna otsa tuli imeline nädalavahetus koos vaba ja hingematva esmaspäevaga. Ma jõudsin nende kaheksa päeva jooksul käia TÜL-i kokkusaamisel, kuhu ma mõtetes juba viimased kaks aastat lähen. Ma käisin AHHAAs volümpial, Genis luuleõhtul ja tantsuetendusel, Arhiivi...

Need on ilusad hommikud, kui keegi ütleb sulle tere hommikust lihtsalt selleks, et sulle tere hommikust öelda.

-"Mis värk sellega on, et sa mulle vastu tulles alati naerma hakkad?" -"Ma ei tea, sa tekitad hea tuju mulle."

Täna on olnud tore päev. Ilma tööta reede. Pikale hommikul järgnenud ülivõimas trenn. Trenni tegi parimaks väga sümpaatne treener, kes jagas minuga paari julgustavat pilku ja pani mu taaskord mõtlema ühele küsimusele, mis mul rühmatrennides sageli mõttesse tuleb. Miks on vaja, et treenerid peavad pidevalt hüüdma: "Naeratage!"? Kuidas on see võimalik, et inimestel endal naljakas ei ole? Ma teadsin alati, et tantsutrennides tuleb mul nali peale, sest need on juba eos lõbusad, aga selle nädala jooksul olen ma avastanud, et jõutrennid on veel naljakamad. Minu arust on see täiesti normaalne, et kui sa teed bosul topispall käes keeruga kükke ja üldse tasakaalu ei hoia, siis sa lõkerdad südamest naerda. Samamoodi ka siis, kui sa BodyPump'i harjutuste käes täiesti suremas oled ja tead juba ette, et sul on ülehomme väga valus olla. Kust tuleb see ülitõsine nägu, millega inimesed neid raskusi tõstavad? Trenn peaks ju endorfiine tootma ja seda vähem saan ma aru, kus kõik naeratused ...

"Midnight in Paris" on nii minu film! Vaatan juba jumal-teab-mitmendat-korda. Eriti mõnus on see enne trenni maiuspalana hommikusöögi kõrvale. Sealt ka järgmine asi bucket-list'i: mine Pariisi Zelda ja Scott Fitzgeraldi, Salvador Dali, Ernest Hemingway, Cole Porteri, Gertrud Stein'i ja Pablo Picassoga lobisema ja pidutsema. Ei jõua ära oodata!

Päris kole on suuremat osa oma viimase mõne kuu postitustest lugeda. Ja isegi mitte nende äärmise sisutuse pärast, vaid hoopis kõleda vormituse pärast. Eriti koledaks teeb asjaolu see, et loen praegu raamatut, milles kirjutatakse iga sõna olulisusest, lause ilust ja lõikude mõjust. On näha, et mina ei ole väga pikalt peatunud sellel mõttel, millised sõnad on vajalikud ja millised mitte ning veel vähem olen tähelepanu pööranud keele muusikale. Milline absurdne kakofoonia (või siis kelmikama sõnaga kolekõla)! Ja keda me lollitame... ega ma praegu parem pole. Aga äkki kunagi olen. Äkki kunagi ma suudan endale selgeks teha, mis sõnad on väärt lausesse mahtumist ja milline on i l u s lause. Võib-olla kunagi siis, kui ma oma pisikeses Kalamaja korteris ühemeheteatrit pean ja Hemingwayks hakkan. Tuli ju tähtede poole püüelda!

Kui Veiko Tubin kirjutas kunagi oma blogis, kuidas tal on väga Tšehhov olla, siis ma arvasin, et see oli imeilusasti öeldud. Nüüd ma aga avastasin, et ma tean isegi, mida see tähendab. "nagu mingi tšehhov on kogu aeg olla kõik me tahame moskvasse aga keegi peab tallinnas  tartus ka olema"

"Me lähme.  Mulle meeldib minna." -MIM. Suve helgus. õed ja soome kodu lebo.

Kuigi mu üsna rutiinne Tartu elu võib mõnikord küllaltki üksikuks muutuda, on see kuidagi lohutav, kui sõpradel keset ööd kellegi abi on vaja ja telefonist minu number üles leitakse. Ja veel parem on, kui ma neid teisest Eesti otsast aidata ka oskan. Ja kuigi oli öö ja ma olin juba pool enda unest ära maganud, olin ma nende hääli kuuldes nii ergas kui ma viimasel ajal olla oskan ja kuulasin huviga, mis neil mulle öelda-naerda-kurta oli. Täna on olnud hea päev väikeste mitte-nii-heade vahepaladega, aga õhtu lõpuks tuleb telekast "Yes-man" ja see sobib tänasesse õhtusse nii lohutav-julgustavalt ning tulukestes aknalaud ja parima lõhnaga küünal kosutavad meeli. All's well that ends well.

Kõige lihtsam tumblr, muusika ja suur kruus vett on mõnikord nii idüll.

Liiga mitu korda olen mõelnud, et tulen siia kirjutama. Vahepeal isegi oli vist millest kirjutada, aga kes seda enam mäletab. Kuigi ma ju tegelikult ei tee suurt midagi, on tunne, et kogu maailma aeg on minu vastu. Nende asjadeni, mida päriselt teha tahaks, ei jõua ikka kuidagi. Mu kahekümneteise eluaasta esimesel paaril nädalal on juba nii palju juhtunud. Ma olen paar nädalat korterikaaslast omanud, rahvatantsu tantsinud, ilmatu vahva ja absoluutselt kõike sisaldava sünnipäevapeo pidanud, kõige kohutavamat peojärgset laga koristanud, ennast Tartu kõige üksikumana tundnud, sõbrannadega pealinna pidu nautinud, mõnusates trennides käinud, venna uut korterit näinud, ajuvabalt lõkerdanud, keeltekooli tunde nautinud, Rõngu õpilasi eksamiks ette valmistanud, täiesti arvestatavalt kurb olnud, trepist alla kukkunud, hävitanud arvukalt klaase, lampe ja lukke, käinud teatris ning tundnud ennast kõige armastatuma neiuna, sest mul on kick-ass sõbrad. Ja see oli alles nimekirja algus... aga minu ...

Ma ei hakka tegema postitust selle kohta, mis minuga 22. eluaastal juhtus. See tundus eelmisel aastal olulisem. Aga võin kinnitada, et ootus ilusama eluaasta ees läks igati täide. Kui ma ütlen igati, siis ma mõtlen igati. Eks homsest õhtust hakkan uut countdown' i   pidama ja eks siis paistab, mida 23s ring mulle toob. Viimane taks ju! Aga yay, sünnipäev!!! Pärast jõule kohe mu kõige lemmikum aeg aastas! High hopes jms nagu ikka. + sõbranna, kes võtab endale terveks mu sünnipäeva nädalaks puhkuse. Seriously, face it, you want to be me!

Ma kirjutasin täna ühele neiule, miks ma arvan, et ta on üks maailma ägedamaid inimesi ja ta vastas mu jutu peale "ma ei tea, see sobiks pulmakõnesse". Made me laugh. Ma tegelikult olin oma tavapärasel komplimendi-tuuril, mis mul mõnikord peale tuleb, aga talle oli nii palju öelda, aga nagu hilisemast vestlusest selgus, läks see õigel ajal õigesse kohta ja kinnitas mulle taas, miks mulle nii väga meeldib komplimente teha. Sest siis on näha inimeste siirast tänu väikeste asjade üle. "Aga praegu ma tahan, et sa teaksid,  et sa oled helguse ja armsuse tipp  ning ma usun,  et sinu päevad on magusamad  ja sõnad siiramad  kui ühelgi teisel inimesel." Ja kuna ilu toob juurde ilu, siis tema siiraimad ja helgeimad sõnad jõudsid ringiga minuni ka: "Ja kui see ilmselge pole,  siis sa oled ise ka päris kullatükk  siin maailmas : )  Selliseid inimesi nagu sina  võiks palju rohkem olla!"

Ikka veel on äge mõelda, et keegi ütles mulle kunagi "vaata et sa siis hemingwayks hakkad". Ja kuigi ma pole siiani hakanud ja puudub igasugune teadmine, et ma seda tulevikus teen, on lohutav teada, et kuskil mineviku-minas peitus potentsiaal ja vajaminev kirg. Unistati suurelt. See inimene, kes minu eest nii suurejooneliselt unistada julges, on tänaseks ise teoks teinud piisavalt palju, et ma teaksin, et tulevate aastate jooksul me kuuleme temast endast veel palju ja ilusat. Tema unistab ikka suurelt.

Ma ei ole ammu midagi kirjutanud. Järelikult pole midagi öelda olnud. Praegu tahaks jagada kõike triviaalset. Mida ma vahepeal teinud olen? Uut aastat olen nautinud. Sõpru olen ära saatnud ja teisi tagasi tervitanud. Olen žongleerinud oma Kriimsilma ametitega ja ka neist olen paari ära saatmas ja teisi oma ellu tervitamas. Selle uue aasta jooksul on hingele kõige suurema pai teinud rahvatants, sest mingil imelikul kombel on mul isegi olnud põhjust rahvariided selga tõmmata (enda rõõmuks number väiksemad kui kaks aastat tagasi). Ja see kõikse paisem (omadussõna sõnast "pai") osa on vist olnud see, et mu tantsurühm mind olenemata pooleteistaastasest pausist hüljanud ei ole (aga ega ma ei ole seda väga lihtsaks teinud ka). Pühapäeval lähen trenni rõõmsamalt kui eales varem, kuigi ega ma üheski varasemas trennis ka kurb pole olnud. Kes teab, äkki ühel päeval viib see hea tuju mind veel tantsupeolegi. Mis siis veel teisiti on.. argielus on minu jaoks üks uus ja tore asi treening...

Tänase päeva lauseks arvestan veidi aega tagasi kuuldud: "So dear, I need to rest." See oli mingil imelikul põhjusel väga armas.

"Oi, ma nii ootan Sind! Tõepoolest!" Mõni inimene ütleb nii väheste sõnadega nii palju. Täna läks elu veel ilusamaks.

Ma jätsin sel aastal vahele kogu selle "kokkuvõtte möödunud aastast"-postituse. Sest te ju teate isegi. Ja mis siin muud oli kui kooli lõpp ja parimad sõbrad ja uued tööd. Aga selle asemel võiks ju paari sõnaga rääkida tulevast aastast, mil kõik mu sõbrad muutuvad mulle veel kallimaks, kõik teatrietendused on veel paremad ja kõik raamatud saavad loetud. Ma ei andnud endale seekord mingeid uusaastalubadusi, kuid mu pisikeses peas sättisid ennast sisse mõned tillukesed uusaastasoovid, mis tegelikult pole mitte midagi erilist, vaid pigem tavalised "soovin rohkem teatris käia", "soovin rohkem raamatuid lugeda", "soovin rohkem kirjutada", "soovin oma unistuste töö leida", "soovin rohkem reisida" ja noh.. teate küll mind ja mu soove. Same old, same old. Arvestades, et ma kostitasin ennast täna ooperiõhtuga (vana arm "Jevgeni Onegin") ja et ma olen täna-eile rohkelt raamatuid lugenud ning et postkasti on tulnud kirju, mi...

"Maailm kuulub sellele, kes sünnib teda vallutama, ja mitte sellele, kes unistab, et ta võiks ta vallutada, isegi kui tal on õigus. Ma olen rohkem unistanud kui Napoleon teoks tegi. Oma oletuslikku embusesse olen ma võtnud rohkem inimkondi kui Kristus, salaja olen ma valmis teinud rohkem filosoofiaid kui ükski Kant on kirjutanud. Aga ma olen ikka see pööningutoa-oma, ja võib-olla selleks jäängi, mis siis, et ma seal ei ela; ma olen igavesti see, kes polnud selle jaoks loodud ; ma olen alati vaid see, kellel oli eeldusi ; ma jään igavesti selleks, kes ootas, et talle avataks, kuigi seinas ei olnudki ust." Mu igavesti lemmik Fernando Pessoa, "Tubakapood"

Täna on teatri ja kirjutamise tuju. Lihtsalt mõnikord tuleb selline... Aga selle asemel, et kirjutada ja teatrit näha/teha/lugeda, lähen ma teisele mandrile saatma inimest, kes inspireerib mind kirjutama ja kes tegi mulle ise teadmatagi selgeks, kui palju ma tegelikult teatrit armastan. Mõnikord lahenevad asjad niimoodi. (ja näe, nüüd ju tegelikult kirjutasingi. ja enne lugesin tegelikult salaja natukene teatri kohta ka. rebel laps on rebel.) Teater ja kirjutamine - c'est la vie!

Parimad sõbrad on need, kes sulle keset ööd helistavad ja selle asemel, et hakata telefonis jonnima "miks sa mu üles ajasid?", räägite hoopis lõbusalt poolteist tundi juttu.

Lugesin täna oma eelmise aasta detsembrikuu postitusi. Ma olin siis palju teatrim ja artsym ja ägedam. Aga mis kõige veidram, see ei tundu olevat aasta tagasi, see tundub olevat vähemalt kuskil viie aasta taguses ajas, kui ma kõike seda tegin, olin ja mõtlesin.  Aga nüüd tuli tuju uuesti teatriraamatutesse sukelduda, et siis hommikul oma selleaastase eluga edasi minna. Täna on mul esimest korda kahju, et ma koolis ei käi. Ja seda ka ainult nende teatridooside ja -ülesannete pärast, millest mul praegu vajaka on, mitte sellepärast, et koolis käia.

Kui keegi uus tuttav ütleb esimest korda kellelegi su nime, siis see kõlab alati millegipärast nii võõralt ja uuelt. Nagu ise saaks ka alles teada, mis su nimi on.

Ma loen ühte raamatut, mille ma varase jõulukingina sain. See on Jaanus Rohumaa uus raamat "Ainus ja igavene elu. Ühe etenduse lugu", milles on autori enda käega kirjutatud pühendus mulle. Seal on lõik: "Ma jumaldan Tartus seda hetke, mil teatrietendus või kontsert on lõppenud ja ma kõnnin üle lumise Toomemäe mõne sõbra hubasesse korterisse. Teekann pahiseb ja raamatuid täis ruumis mängib King Crimson. Räägitakse juttu, luuakse uusi maailmu. On turvaline ja kerge olla. Ja see ei olegi oluline, et vaid murdosal neist plaanidest on määratud teoks saada." Ma arvan, et meie jõulupeoga oli umbes samamoodi. Seekord oli kõik kuidagi teisiti. Kodu oleks olnud nagu tavapärasest hubasem, sõbrad nagu oleksid tulnud kaugemalt kui muidu ja kuigi õues polnud raasugi lund, oli meil vähemalt tunne, et see on akna taga olemas. Lisaks hubasele korterile pahises glögipott, ruum oli raamatuid täis ja muusika mängis. Räägiti juttu ja loodi uusi maailmu. Isegi kui teistel polnud, siis...