Pean tunnistama, et olen viimasel ajal natukene kurb olnud. Ma igatsen enda pisikest kultuuritunnelit, mis koosnes kinos ja teatris käimisest, kodustest filmiõhtutest, kvaliteetajakirjandusest ja kosutavast ilukirjandusest. Ma ei tea kuhu mu aeg läinud on ja mind ajab tigedaks, et ma ei ole suutnud muu lullilöömise hulka ära mahutada enda tunnelit. Aga ma andsin endale lubaduse ja tegin esimesed broneeringud, et selle nädala jooksul oma teadmatuse urust välja ronida. Teater ja kino ja raamatud ja ajalehed/ajakirjad (ehk Fosse, Iron Man, Gatsby ja kõik Eesti teatrikriitikud), you better be prepared !
Postitused
Ma nägin eelmisel nädalal oma elu esimest lucid dream 'i ja ma pean ütlema, et see oli üks erakordne tunne. Kui ma selles unenäos aknast välja vaatasin, siis möllas selle taga tormine meri ja delfiinid hüppasid vahustes lainetes. Sellist tunnet kogeb harva kodule nii lähedal. Või siis üldse mitte. Seega tuleb igapäevaste check-point 'idega jätkata, et seda tunnet kodus sagedamini kohtaks. Imelisust sellises vormis tuleb elus haruharva ette, ma plaanin kasutada igat võimalust, mis pakutase.
On kevad ning ma olen täna hulgimalt busside ja autodega ringi vuranud ja saanud sõitu nautida. Lisaks sain ma täna uute prillide ja kirjutusmasina uhkeks omanikuks ja võimaluse taas enda mugav-mõnus-ilusa rutiiniga jätkata. Kõige muu hulgas sain ka šoki osaliseks, et bakatöö peab kahe nädala pärast valmis olema, aga õnneks olen ma Tartus ja siin on kõik võimalik. Kui ma õpimasendusest paari nädala pärast suudan eluga välja tulla, siis kohtume! Ehk satun vahepeal blogimaastikku risustama, aga elusast peast näete mind küll alles siis, kui mul kool lõpetatud saab. Jõudu tööle! Tarvis!
Olen maal vanaema juures ja õhtu viis mind Nõukogude Naiste radadele. Ja Doris, jah Kareva Doris, on ühte ajakirja enda luuletusi poetanud. Kuna õhtud liialdavad ja Doris on ilus, siis ta puudutas mind. Ja pealegi on ta ilus naine. Kus ta nüüd on? Elus või unes? Pihkvas? Pariisis? Taevas või tules? Oo, kuidas lehvis ta siidine sall ja kihinal purskas šampanja! Pillavkurb sügise viimane ball. Kas me veel kunagi... Ei, ei või teada. Autosse istudes nõksatas peaga, sall tõusis lendu, purpurne sall.
Täna on päev, kus sai alguse minu potipõllumajanduse järjekordne hooaeg. Ja ma tegin avastuse, et mulle väga meeldib see hääl, kui muld vett endasse imeb. See on selline hääl nagu siis, kui süüa komme, mis suus praksuma/kihisema hakkavad. Mulle meeldib see, kuidas hääl mulla nii elavaks muudab. Millegipärast toob see hääl mulle haldjad mõtteisse. Tere tulemast, näpud-mullas-närvid-korras-periood!
Eile oli teatripäev. Sama hästi oleks võinud mu sünnipäev olla. Õhtul sai ennast ilusaks teha ja TÜL-iga tähistama minna. Kuigi auhindade jagamine oli küllaltki kesine (välja arvatud koht, kus naine tänavalt lubas oma lemmiknäitlejale lapse kinkida), oli üritus ise imetore. Palju mõnusat lobisemist, naltsi, koristamist ja muuhulgas TÜL-i liikmeks saamist. Palju õnne, mulle. Ülejäänud aasta tuleb teisiti.
Olin täna isegi enda kohta üllatavalt kultuurne. Hommik algas värske Sirbiga, seejärel läksin raamatupoodi, kust ma ostsin endale ühe luulekogu. Pärast seda kuulasin 1,5h loengut kultuurietenduse analüüsist ning õhtu kirsiks oli maailma kõige ilusama balleti annus. Päevale panevad punkti paar meeldivat peatükki "The Bell Jar"ist, mida ma kohe lugema hakkan. Tartu elu on hea elu.
for safekeeping
Ma panen siia neli muusikapala, mis on mulle isiklikult safekeep'imiseks, sest "Kaunitar ja koletis" on üks ilusamaid asju, mida ma näinud olen ja seetõttu tahan ma seda veel pikka aega mäletada. Ja siinkohal minu kõige siiramad ja südamlikumad tänusõnad Laura salajasele korterinaabrile, kes oma kontrolletenduse kutsed mulle kingib. ja seal on many more...
Ma olen viimasel ajal tähele pannud, et kõik minu teed viivad Tšehhovini. Antonini siis praegusel juhul. See sai alguse sellest, et keskkoolis pidi ühte tema näidendit lugema (ja mõnda novelli vist ka). Pärast seda käisime me Ugalas "Kolme õde" vaatamas ja kunagi mõni aasta hiljem avastasin ma Veiko Tubina laulu "Neli argipäeva" ("Tšehhoviaana"). Eriti põnevil olin ma siis, kui sain aru, miks see laul Reet Neimarile on pühendatud. Olin mindblown . Ja siis juhtus, et ma hakkasin teatriteadust õppima. Pidin veel näidendeid lugema. Järjest rohkem ta mulle meeldima hakkas. Mulle millegipärast sümpatiseerib Tšehhovi lootusetus, tuleviku võimatus. Tekstina on see hea, lausa imehea, aga mu enda elus see loomulikult niimoodi ei sümpatiseeriks. Ja kõigele lisaks on viimastel kuudel minuni jõudnud erinevad viited Tšehhovile ning teda puudutavad artiklid ja kirjad. Mingil veidral põhjusel need kõik puudutavad mind. Vähem või rohkem, aga kahtlemata tekib...
Täna on nii paljud inimesed mu vastu ülitoredad olnud. Minult ei küsita eriti tihti, kas on vaja, et mulle saadetaks tigupostiga teatrikavasid Norrast Eestisse, aga täna küsiti. Lihtsalt selleks, et mind aidata, kuigi ma ei küsinudki kavade kohta midagi. Ja kõik need teised kirjad, mis ma sain. Norra inimesed on ülisõbralikud.
Tänane päev on olnud üks suur idüll, kuid öö eriti. Hommik algas "Hommikusöögiga Anne Maarja juures", kus sai mõnusaid sõrnikuid süüa, Juliusega Euroopat vallutada ja toredate inimestega mõnusaid vinüüle kuulata. Aeg lendas väga ootamatutes suundades, kuid maa peale tagasi jõudes, tuli võtta vaevaks imeilusas päevas ühest Tartu otsast teise kõndida, poes käia, Mariat kohata ja koju tagasi tulla. Järgnes salatibaar, Alice ja Eesti laul. Kuigi Eesti laul oli pettumus, oli Alice sama tore kui tavaliselt. Ja kui öö oli käimas umbes teist tundi, saatsin ma Alice'i täielikus Tartu ideaalsuses koju. Tähe tänav oli kurdistavalt vaikne ja tänavavalgustid kiirgasid läbi kergtuuliselt, kuid pehmelt, langeva lume. Ma küll nägin eile teatrilaval maailma kõige ilusamat stseeni, kuid see öine Tähe tänav püsib usinalt kannul. Maailm on ilu täis, kuid ma tahan seda juurde teha. Eks Alice?
korallid on maja ees
Tahtmata tunduda material-girl-in-action, pean ma siiski täna kirjutama enda sünnipäevakingitustest ja sellega seoses ka inimestest, kelle tõttu ma olen see, kes ma olen. Kõigepealt mainin ära selle, et kõik kingitused, mis ma sain, olid kas minu enda soovid või minu sõprade tõestus sellest, et nad tunnevad mind. Ma sain endale näiteks kauaoodatud martinipokaalid, pitsid, õlikannu, ajanäitajaga kaelaehte, Positivuse passi ja lademetes suurepäraseid isetehtud sünnipäevakaarte. (PS! Tuletage mulle meelde, et ma tahan järgmisel aastal need kõik enda sünnipäevaks näitusele panna. Umbes viie aasta jagu minu sõprade tehtud kaarte - hindamatu vara.) Ja siis oli näiteks Linda, Kertu ja Age kingitus. Out of the blue. Kaudselt ehk midagi minu kinginimekirjast, kuid tegelikult nende teadlikkus ja true-friend'lus. Nad kinkisid mulle Moleskine book journal 'i. Võib ju tunduda, et järjekordne suvaline ülehinnatud märkmik, aga nemad teavad, et mulle tähendab see tervet maailma. Ja sin...
oumaigaad. Sünnipäeva päev läks just korda, sest mulle öeldi, et ma olen üks armas muinasjutt. Jah, ma olen üsna kindel, et see on kõige ilusam asi, mis keegi minu kohta kunagi öelnud on. Beat that! Nii et ma edastan enda kõige kaugemalt südamepõhjast tulevad tänusõnad ja olen õnnelik, et kuskil on inimesed, kes märkavad asju, mida ma tahaksin, et rohkemad tähele paneksid. Kuidagipidi perekond ju ikkagi.
Minu kahekümnes eluaasta on mind hästi kohelnud. Ta on mul lasknud leida uusi sõpru ja veeta parimat kvaliteetaega vanadega. Ta on mulle õpetanud üht koma teist ja lasknud unustada seda, mida pole enam vaja teada. Ta on teinud kõik, et mul hästi läheks. Aga täna... Täna lõpetas mu aju kasvamise. Mu organism samuti. Minu kohta ei kehti enam väljend "kasvav organism vajab toitu". Nii et lõpeta õgimine, Susanna. Tänasest päevast peale võin ma sisse sadada ükskõik millisesse kasiinosse ja keerutada nii palju ruletirattaid, kui hing ihaldab. Tänasest võin ma minna klubidesse, kus ma kunagi varem pole tohtinud käia. Tänasest päevast alates võin ma juua kanget alkoholi ja sõita omal vastutusel kruiisilaevadega ka nädalavahetustel. Tänasest olen ma täisealine selle mõiste ranges tähenduses. Ma saan kell kolmveerand kaheksa 21 aastat vanaks. Ja ma usun, et uus aastanumber kosutab mind veelgi. Ma ei ole vana...
Seekordne sess tuli teisiti. Seekord on mul Kose sess. Ainult kaks esmaspäeva nõuavad minult Tartus viibimist. Minu õnneks kingib 28. jaanuar mulle viimase eksami ja ühe aasta vanusele lisaks. Kosel olen langenud veidrasse kreatiivsesse angrybirds-baltitragöödia-starwars-televiisorjakaltsuvaip-rutiini, mida ma vürtsitan reedeöise ideaalse kirjavahetusega. Ega ei ole iga öö, kui keegi, keda sa pea üdini fännad, sulle kirja saadab. Tänane öö näiteks ei ole. Täna öösel on jälle Balti tragöödia ja tõlkenalüüs. Kuid varsti tuleb nädal sünnipäevapeo planeerimist ja sellele järgneb nädal täiesti halastamatut lebo ja puhkust, nii et... mul on, mida oodata. Hurraa mulle! Seniks naudin oma juubeliaasta viimaseid riismeid.
Susanna nulli ja lõpmatuse vahel
See, mis ma nüüd siia kirjutan, ei ole tegelikult mitte ühtegi moodi relevantne. Aga ma siiski tahaksin seda teha. Käisime teatriteaduse tudengitega konverentsil, mille pealkiri oli "Nulli ja lõpmatuse vahel: Eesti teater 2000. aastatel" ja pärast seda konverentsi pidime saatma õppejõule lühikese kirjutise endast ja konverentsist. Ja siis ma mõtlesin, et ma tahaksin selle teksti blogisse ka jäädvustada. Mitte päris sellisel kujul nagu see õppejõuni jõudis, aga sellisel kujul nagu ma arvan, et on oluline minu teatriarmastuse teekonda mõistmiseks. --- Ma olen sageli püüdnud mõelda, millal algas minu armastusromaan teatriga. Olen mõelnud, kus on see hetk, millest alates ma otsustasin, et nüüd olen ma jäägitult armunud. Kuna ma olen nii noor, siis konverentsil käsitletud nullindate teater on mulle küllaltki hingelähedane. Just seetõttu tuletaski NO-teatris toimunud konverents mulle meelde nii mõndagi potentsiaalset nullpunkti, mis juhtis mind lõpmatusse armastusse te...
Viimased päevad on olnud kuidagi teistsugused. Ma olen lugenud teistsuguseid raamatuid, ma olen tegelenud teistsuguste asjadega ja ma olen mõelnud palju teistsuguseid mõtteid. Kõik on kuidagi nihkes tavapärasest. Ja see on isegi päris mõnus tunne. Ma joonistasin eile. Oma käega. Roy Lichtensteini maali järgi. Väga imelik asi, millele tagasi mõelda, aga samas nii kosutav. Mingi dimensioon on kuhugi juurde tulnud. Kust see tuli, seda ma ei tea, aga ma loodan, et see jääb mõneks ajaks pidama.
Praeguseks olen ma jätnud ennast olukorda, kus mul on vaja kirjutada 15000-tähemärgiline essee teemal, millega ma absoluutselt kursis pole. Pluss on muidugi see, et teema iseenesest on väga huvitav ja igati põnev. Kui aine pealkiri on Moodsa maailma sünd läbi kunstniku silmade ja sa pead ise enda essee pealkirjastama ja teema valima, siis ebapädevatel inimestel on seda küllaltki keeruline teha. Uskuge mind, tean omadest kogemustest. Pärast teist päeva pinevat sisemist ahastust ja diskussiooni olen jõudnud otsusele, et jäädvustaks need 15000 tähemärki pop art'ist rääkides. Aga palun teeme nii, et mul tuleb täna sel puhul sõnukirjeldamatu inspiratsioonituhing ja ma suudan sellele teemale leida maailma kõige lahedama lähenemisnurga. Okei? Sobib? Väga hea, teeme nii! Läksin kirjutama.
Ma avastasin just praegu, et üks A on minu kohta kirjutanud "Susanna on selline tüdruk, kes näeb väikestes asjades suuri asju" ja selline tähelepanek on üks kõige paitavamaid komplimente, mida mulle teha (ja minu "väikeste asjade"-maania sai sellega endale suurepärase sõnastuse). Aitäh, A! Tõsiselt, aitäh. Ja ma olen täiesti veendunud, et külmkapp ja veekeetja võivad olla palju rohkemat kui külmkapp ja veekeetja!