Come to us, smash the vodka bottle, lie down and read...

Ma avastasin just praegu, et üks A on minu kohta kirjutanud "Susanna on selline tüdruk, kes näeb väikestes asjades suuri asju" ja selline tähelepanek on üks kõige paitavamaid komplimente, mida mulle teha (ja minu "väikeste asjade"-maania sai sellega endale suurepärase sõnastuse). Aitäh, A!  Tõsiselt, aitäh.  Ja ma olen täiesti veendunud, et külmkapp ja veekeetja võivad olla palju rohkemat kui külmkapp ja veekeetja!

Kui täna peaks tõepoolest maailma lõpp tulema, siis praegu oleks hea lõppeda. Lõpus on kõik õnnelikud, ja kui ei ole, siis pole see lõpp. Oli ju nii? Ma olen praegu päris õnnelik.

Kõigepealt ma jätkan öösel alustatud tänusõnadega. Ma jätkan Sille-Liisi tänamist ja lisan siia veel Kadriliisi, Maili ja Maria nimed, kes on mulle täna nii ilusaid ja motiveerivaid asju öelnud, et ma pean neid miljoni tänuga tänama. (tegelikult käivad siia ka Riina ja Kristina nimed ja kõikide nende, kes täna nüüdisteatri loengus käisid) Ja kõigele lisaks avastasin ma, et Tallinnas pesitseb üks hästi tilluke Sus's fanclub (võinoh, fanclub pole õige sõna, aga ütleme nii, et mu peale mõeldakse).  Tuleb välja, et mõnikord teen ma midagi õigesti ja hästi ka. whoop-whoop!

Päev pole veel alanudki, aga Sille-Liis on oma ilusate, lahkete ja kiitvate sõnadega mu päeva juba nii ilusaks teinud, et ma olen tegelikult tuhat korda tänulikum, kui ma talle tegelikult oma sõnadega öelda oskaksin. It means the world to me, sest ma olen tubli ja ma tegin suure töö ära, aga mulle tundub, et inimesed, kes seda kõige rohkem märkama peaksid, ei tee seda. Tusen takk nende sõnade kõige suuremas tähenduses, Sille-Liis!

Nii kurb kui see ka on, siis minu tänase päeva saab kokku võtta selle ühe tsitaadiga: My laziness is exactly as the number 8.  If it lays down it becomes infinite.

Pärast väääga pikka ja kurnavat ja väsitavat teatriteaduse tööd on mu mõttes saanud telefoniakust teatriaku. Nii et kui ma mõtlen, et "oi, mu telefoniaku on päris täis", siis välja kukub see stiilis: "oi, mu teatriaku on päris täis". Ja eks ta tegelikult ole ka.

Palju õnne juubeliks, Pähklipureja! Minu kõige lemmikum ballett ja muinasjutt.

„Miljardi aasta pärast kustub päike ja muutub kääbustäheks. Maailm lõpeb. Selle üle ei ole mõtet vaielda. Küsimus on: mida me senikaua teeme? Kas püüame vaid ellu jääda või teha midagi erakordset? Midagi, mida pole varem tehtud? Kõik koos?“ Aga mis siis kui ei kustu miljardi aasta pärast, vaid kustub juba reedel? Mida me senikaua teeme? Mina näiteks uurin apokalüptiliste tunnete meelevallas teatrit. Ja kuulan Greg Laswelli. Ja naudin talve ja advendikalendrit. ja mida kõike veel.. Mida teie senikaua teete? Ja mis saab siis kui päike ikkagi võtab endale need miljard aastat? Mida te siis teete?

"Erinevalt muust, moderniseeruvast Euroopast, mis vaimustus tehnilisest progressist, lasus siinse hariduse aktsent humanitaarteadustel: "Kes mulle selgitab, kuidas telefon seest välja näeb, saab kõrvakiilu," kõlas Baltimaadel tuntud nali." -Liina Lukas, "Baltisaksa kirjandusväli 1890-1918" ohjah, hilisõhtune pehme humanitaarhuumor. (Age, humanitaarhuumor on hullult äge sõna!) kvaliteetaeg koolitöödega. Ja ma sain endale vist uue lemmikraamatu.

Reedeõhtune idüll - lumemarjajäätis ja Ian Somerhalder (ja natuke Joseph Morganit ka). :')

"Minu nimi on Olav Petersen - et te teaksite." Renata pani karusnahkse mütsi pähe. "Teie nimi on Kotkaprints," vastas ta ning kohendas pealiskingi.  "Kallis Renata. Ühe nooruse lugu." Else Hueck-Dehio

Ärkasin täna hommikul enda jaoks üle mõistuse vara. Ärkasin nii, et terve korter oli paksult piparkoogi lõhna täis. Õnnis pühademeeleolu. Ärkasin kell 7. Ja kui ma aknast välja vaatasin, kühveldas mingi härra akna taga lund. Kell seitse hommikul! (ja kohast, kus isegi eriti inimesi ei kõnni ega autosid ei sõida) Minu jaoks ei eksisteeri maailma kell seitse hommikul.  Maailm algab parimal juhul kella kaheksast. Kuid kuskil paralleeluniversumis, kuhu ma täna hommikul sattusin, kühveldavad inimesed sellisel ajal lund. Oh, seda üle mõistuse toredat talveaega!

Täna olen ma õnnelik selle üle, et minu Sirbid said endale uue kodu. Täna olen ma õnnelik selle üle, et minu tuba leidis endale uusi parimaid sõpru. Täna olen ma õnnelik selle üle, et olen teatrihuviline ja oskan piiri pidada. Täna olen ma õnnelik selle üle, et ükskord öeldi mulle, et ebamugavas olukorras mõtle: "see tunne on varsti möödas". Täna olen ma õnnelik ja täielikult muserdatud ühe korraga. "Voolaku sinu elu põgus kevadöö rahulikult ja helgelt -  kinkigu varjatud taevased jõud selles öös su kohale mõned tähtkujud, su alla öölilled, su sisse mõned öömõtted -  ja just nii palju pilvi, kui on tarvis ilusaks ehapunaks, ja just nii palju vihma, kui seda vajab vikerkaar kuupaistel! " -Jean Paul

Katrin Helena andis täna põhjapaneva definitsiooni minust:  sina oled norra filoloogiat õppiv sõber Koselt. NB! Sellist definitsiooni kasutada ainult juhul, kui te räägite minust oma sõpradele, keda mina ei tunne.

omg, koolitöö on jälle põnev.  Seda ei juhtu just väga tihti. Nii palju õpihimu, nii vähe aega.  mida teha? ööd on veel vabad. tuleb targaks saada!

Täna on juba kõik natuke parem. Minu kõige lemmikum koolitöö on saanud positiivse vastukaja ja õhus on ikka such a sense of possibility.

Hässssti ilusad laulusõnad on. If you'd agree to be my love, I'd build you a world to fit like a glove, And there you would rule and be queen, A world with no crying. Every time I see that you're walking by, I look at you with my eagle eye, And I know that you're the girl, That's meant for, that's meant for me. Oh how can I, how can I make you see, If I make you love me, it's make believe, And like I believe in you, I want you to believe in me.

Täna ma olen kurb. Üle pika aja olen ma lihtsalt kurb.

Tahan ka kunagi selline olla: "Täna öösel lavastasin ma "Nürnbergi meisterlauljaid", esimest vaatust, proov läks väga hästi, koor töötas suurepäraselt kaasa," teatas vahel Joachim Herz hommikul ärgates rõõmsalt. Või, vastupidi, tüdinult: "Kohutav öö, "Wozzeck" ei tahtnud üldse õnnestuda, lavatehnika vedas ka alt ja ma kaotasin kannatuse." Need unenäod algasid pärast ta loobumist aktiivsest lavastamisest (2002) - nagu oleks ta ülimalt töövõimeline sisemine mootor keeldunud selle olukorraga leppimast. JH-l oli iga hetk tõepoolest loov, mõtte ja teoga täidetud. Ilmselt üks hirmutavamaid olukordi tema jaoks oli, et tal pole midagi lugeda või et ta on märkmiku koju unustanud või et pliiatsiteritaja on kadunud. Märkmik pidi olema ruudulise paberiga, spetsiaalselt piklikuks lõigatud, et mahuks hästi pintsaku või mantli vasakpoolsesse rinnataskusse. Sealt võttis siis JH selle endastmõistetava liigutusega välja etenduse vaheajal, proovis, trammis või...

[20:28:06] Stella Oja: käisid mingi ostlemas jälle w anna ainult raha kätte :S [20:28:17] Stella Oja: siis koti täis lõnga ja kaks pakki turpse :D jup, nii on. ja kui nüüd päris aus olla, siis mul on kõht tühi praegu. läksin sööma, tsau!

"Peab olema nälg teadmiste järele.. - tuleb lugeda ja teada saada, et "kuidas seda tehakse". Ma olen sageli mõelnud, mis juhtuks, kui ma satuksin tagasi minevikku, näiteks vanasse Kreekasse. Mis juhtuks? Kas ma teaksin midagi, mida nemad ei teaks? Ma ei usu." -Tiit Ojasoo (temuki, nr.8-9, 2012) Jah, teatriga seonduvate artiklite ja intervjuude lugemine ON üks mu vaieldamatult lemmikumaid tegevusi!

If you want to write, don’t err by setting the bar too low. Maybe you want to write like Emily Dickinson. Maybe you want to write like Nabokov. Just we willing, at the end of the day, to look at your work and say, ‘That’s not as good as Nabokov, but boy, it’s as good as I could make it today.’ Fall in love with books and with modes of being. I just spent a pile of money I can’t afford on opera tickets to see Wagner’s Götterdämmerung . Think of all the cocaine I could have bought with that eight hundred dollars! Yet here I am blowing it to go sit in a room with a bunch of stiffs next Tuesday night. I’m in love, I can’t help it. Mary Karr  in  My Ideal Bookshelf

Kruusitäis teed, mustikakook ja teatriraamat enne lauluproovi. Can this Sunday get any better?

See on täna terve päeva mu peas keerelnud. Ilus on, aga ilmselgelt ei tea ma rohkem sõnu kui ainult refrääni. Nii et ma laulan kogu aeg "la, la, la je ne l'ose dire, la, la, la" jne... Jään ootama 9. detsembri kontserti. (: Mulle meeldib juba ainuüksi nende ansambli nimi - "Kiivad armastajad". Rääkimata siis nende madrigalidest. on ju ilus ja hingele pai

Käisime täna Stelziga "Musta pori" vaatamas ja god knows, et mul oli tunne nagu ma oleksin pärast pikka ja väsitavat ja tüütut nädalat jälle koju jõudnud. Vanemuine on praegu minu meka, minu puhkus ja minu kõige südamelähedasem koht. Võib-olla mitte oma kõikide teatritükkidega, kuid kindlasti oma pideva olemasoluga. Tahan tagasi ikka ja jälle!