Come to us, smash the vodka bottle, lie down and read...

Ma ei ole küll eriti blogisse videode postitaja tüüp, aga täna oli lihtsalt niiiiii üdini ilus päev, et ma võin teha, mis ma tahan. Ja see laul on sama ilus kui mu päev. When I need the shelter, I'll know just who to call When I need the shelter, I'll be knocking on your door But when it comes to dying, I'll do it on my own I've never been too clever, I've always just hung on. Te kindlasti mõtlete omaette habemesse pomisedes, et mis ilus päev tal olla sai, aga ma ju võin teile lühidalt rääkida. Hommikul ma ärkasin kell kaheksa ja siis ma tegin trenni ja käisin pesus ja sõin putru ja kudusin nii mõnu-mõnusast lõngast kindaid ja vaatasin telekat ja olin lebolandi-Sus. Kella kaheks ma läksin Paablisse, kus oli meie kursuse ajaloo kõige asjalikum norra kirjanduse loeng. Daniel rääkis meile Ibsenist ja draamakirjandusest üldiselt ja veel Ibsenist ja Metspardist ja.. Ja esimest korda elus sain ma ta jutust isegi midagi aru. Pärast sellist mõnusat koolipä...

Normi kirjutas skandinavistide blogisse ilusa haiku.  Ma loodan, et ta ei pahanda, kui ma selle enda blogisse edasi kannan. Tramp ikke på den nyfallede snøen! Slik stjeler du dens ro. Olen lumest täiesti jäägitult lummatud ja ootan, et ta juba pikemaks tuleks. Siis leiaksin piisavalt motivatsiooni, et poest enda sallile voodrimaterjali tuua ja see siis endale igaveseks kaela ümber mässida, et soojas lõngavahus supelda.  Kool on tüütu, aga ma olen avastanud mitmeid toredaid hobisid, mis tuju rõõmsana hoiavad. + homsest saan ma taaskord teatrit seestpoolt uurida ja mis võiks olla toredam. Praegu istun oma tillukeses toas kahe küünlaleegi ja praokil aknast sisse hiiliva külma oktoobrilõpu õhu seltsis. Endalegi üllatuseks õppisin mitte homseid, vaid ülehomseid asju ja olin mõnusalt kasulik. Nüüd tuleb vist ülejäänud kasulikkus homsesse lükata ja täna hoopis teiste asjadega tegeleda.  ohjah, mulle meeldib see aeg, mis järgneb talvisele kellakeeramise...

Täna oli õues see ilm, mida ma nii kaua oodanud olen. Oh, seda rõõmu! See on see ilm, kui sa astud õue ja esimene asi, mida sa tunned on kargus ja esimene asi, mida sa näed, on su enda hingeõhk. Tali tuleb, tali tuleb! Nii natukene veel. Can't wait! Seda kiiremalt panen enda vardad tööle, et meisterdada endale üks müts, lambikad labakud ja villased voodriga sokid. Hurraa!

[17:39:50] Susanna Oja: mulle ei too küll keegi midagi ): [17:39:58] Stella Oja: no sul on kuu pood :D [17:40:02] Stella Oja: see on pmst sama :D Ütleme siis nii, et.. lühidalt kokkuvõttes: forever alone. :D

Ja viimane. Omamoodi ood Tartule. 11.jaanuar 2012 kell 18:18 Tartus on tunne, et sinust saab kunagi midagi. Et sa oled praegu keegi. Mitte erialaselt ega tööalaselt, vaid sa oled inimesena keegi. Sa oled tartlane, kes naeratab tänaval mittemillegi pärast. Tallinnas seda ei tehta. Tallinnas on kiire, aga Tartus aeg seisab täpselt nii kaua, kui sul vaja on. Ja nüüd ma tunnen, et Tartus on mõningane laiskus lubatud. Seni kuni ma olen hea inimene, võin ma päevas paar tundi rohkem puhata ja naeratada. Kuidas öeldaksegi.. loll on see, kes vabandust ei leia?! Challenge accepted!

Või siis: 20. jaanuar 2012 kell 1:39 Me ju kõik teame, et ma olen kõige rõõmsam ja kõige kurvem tüdruk ühes isikus. See on suurepärane näide sellest, millest rääkis härra Remarque. Öö liialdab. Sest kuigi ma võin olla ääretult kurb, ei ole ma kunagi kõige kurvem. Nii kahju kui mul ka on, siis ma usun, et maailmas on niiiiiiiiii palju kurvemaid inimesi, kui seda olen mina.

Ma eelmisel aastal kirjutasin paar korda midagi sellist, mida võib nimetada minu Tartu memuaarideks. Lugesin neid lehekülgi täna ja leidsin sealt sellise "peatüki": 14.09.2011 23:01 Ma unustasin mainida - mul on homme minu elu esimene teatriloeng. Vat, see on põhjus, miks hommikul kooli pärast üles ärgata! (ja järgmine oli ka nummu) 14.09.2011 23:51 Mul on kirjutamise ja teatriainete tõttu nii hea tuju, et kui ma silmad magamajäämiseks kinni panen, näen ma vesihalle tillukesi jänkupoegi. Maailmas pole praegu midagi armsamat kui pisikesed vesihallid jänkupojad. nii lahe olingi aasta tagasi.

Tänase päeva vaieldamatult parim ja parajalt naljakas hetk oli siis, kui meie uus õppejõud Alma minult küsis, kas mu nimi on Mia. Arvas, et äkki meil on selline komme nagu Rootsis, et inimestel on kaks nime, aga kasutatakse ainult teist. Kahjuks pidin talle pettumust valmistama ja ütlema, et ma olen lihtsalt mõnikord hästi natuke veider. Mia Susanna forever, mis ma oskan öelda!

OH-MY-GOD! Inimesed, kes arvavad, et ma külma ei karda, pole mind näinud koduses majapidamises nendel hommikutel, kui õues on veel külm ja toas ei köeta. Plz, do something! Ma arvan, et ühel hommikul ma muutun selliseks jääkuubikuks nagu Tom&Jerry's vahepeal juhtus, kui ma teki alt välja astun. Lugupeetus korteriühistu, palun hakake juba kütma. Küll ma need koletislikud arved kuidagi makstud saan, kui mul veri veel soontes selleks ajaks külmast tardunud pole. Parimatega, siniseks muutuva hakkav Susanna.

Viimastel päevadel olen juhtunud mitmetele inimestele rääkima, kuidas ma leian, et ma oleksin pidanud sündima kuskil kuuekümnendate avaruses. Et ma oleksin saanud olla, kas hingestatud pungi austaja või just vastupidi, kuuluda noorte haritlaste hulka. Mõlemat pidi oleks hea olnud. Ma usun, et ma oleksin suurepäraselt tabanud ära kogu selle rahvusromantilisuse (jah, juba tol ajal) ja vabadusetaotluse. Ma oleksin olnud üks paljudest (kas siis punkaritest või rahvuslastest) ning olnud selle üle uhke. Igatahes sobib sellele mõttele punkt panna katkendiga Sergo Varese monoloogist No-teatri "The Rise and Fall of Estonia" lavastusest. See lõik läheb sellele tundele, mida ma igatsen tunda. Vahetati keelatud kirjandust, konspekte ja mõtteid. Neid ulatati suurte pakkidena üle laua. Ja ei jõutud neid veel avadagi, kui juba tuli uuesti vahetada kellegi teisega. Ja Marju vaatas seda vabaduseoaasi, seda standartsete mööblitükkide keskel laiuvat absoluutset vabadust ja ta sosistas: ...

Ütleme siis nii, et.. Gerli tänane horoskoop on kõige diibim, mida ma kunagi näinud olen.

contiguous , adj . I felt silly for even mentioning it, but once I did, I knew I had to explain. “When I was a kid,” I said, “I had this puzzle with all fifty states on it — you know, the kind where you have to fit them all together. And one day I got it in my head that California and Nevada were in love. I told my mom, and she had no idea what I was talking about. I ran and got those two pieces and showed it to her — California and Nevada, completely in love. So a lot of the time when we’re like this” — my ankles against the backs of your ankles, my knees fitting into the backs of your knees, my thighs on the backs of your legs, my stomach against your back, my chin folding into your neck — “I can’t help but think about California and Nevada, and how we’re a lot like them. If someone were drawing us from above as a map, that’s what we’d look like; that’s how we are.” For a moment, you were quiet. And then you nestled in and whispered, “ Cont...

champagne , n . You appear at the foot of the bed with a bottle of champagne, and I have no idea why. I search my mind desperately for an occasion I’ve forgotten — is this some obscure anniversary or, even worse, a not-so-obscure one? Then I think you have something to tell me, some good news to share, but your smile is silent, cryptic. I sit up in bed, ask you what’s going on, and you shake your head, as if to say that nothing’s going on, as if to pretend that we usually start our Wednesday mornings with champagne. The Lover's Dictionary, David Levithan

wanting that.

Kui keegi peaks minult kunagi soovima küsida, miks ma tahaksin osata kirjutada, siis.. sellepärast: "Kunagi kirjutasin essee oma ülikoolipäevist, toonastest sõpradest, ülikooli kunstikabinetist, Kaljo Põllust. Pealkirjaks panin "Mina olen visarid". (Selgituseks neile, kes võib-olla ei tea: Visarid oli edumeelne kunstirühmitus, mis tegutses Tartu Ülikoolis aastail 1967-1972.) Tahtsin selle võrdlemisi absurdse ning kohmaka sõnastusega öelda, et kogu mu hing kuulus, kuulub praegugi sinna, aega, mis polnud mitte ainult möödunud, vaid ka kadunud või isegi kaotatud, sest päris omatahtsi ei sünni ükski surm. Ma võisin selle aja kohta öelda ükskõik mida, kõik oli nii, oli tõsi. Olin mitmuslik ainsus, ma võisin käe ette sirutada, võtta kinni armetust loksuvast ukselingist ning tunda seal teisi käsi, välja sirutunud sõrmi, kes juba varem lingist kinni olid haaranud , et see kiiksatades alla vajutada pääsemaks jahedasse tuppa, kus võisin oma rahulolematusega rahul olla (...

"Aga sügis on minu kevad, sest siis avab teater jälle uksed!"   -Ohvitser (A.Strindberg, "Unenäomäng") Ja see tsitaat on siin, sest sügis on minu kevad, sest siis avab teater jälle uksed. Täna sai soetatud esimene pilet uueks hooajaks ühes piletiga vestlusringile minu lemmik lavastajaga. Õnnelik laps on jälle tüüpiliselt õnnelik ja eksleb oma suurtes ideedes, mõtetes ja lootustes tulevikule. whoop-whoop! Mõnusat kooliaasta algust, luuserid! Minu suvi oli minu terve augustikuu ja minu sügis tuleb tulvil sõpradest ja plaanidest ja ilusatest hetkedest.

Kõige romantilisem lausepaar ever written! lol I want you to know that if you ever happened to choke on a sandwich alone in your apartment and die, your body wouldn’t just sit there for days like a lonely, sad, single person. I would find you immediately.

Käisin eile esimest korda "Viimase Dracula" lavastuse juures abiks. Taipasin, kuidas tööl ja tööl vahe on. Mõlemas kohas pidin/pean tegema väikeseid asju, kuid "Undiini" puhul ei olnud sellest suurt lugu, kui ma kuhugi minuti hiljem jõudsin või paar minutit varem ära läksin või midagi ära unustasin. See ei mõjutanud etenduse kulgu mitte ühtegi moodi. "Viimase Dracula" puhul on aga oluline, et ma oleksin sekundi pealt õigel ajal õiges kohas või muidu rikun ma lihtsalt etenduse ära. Sest eesriide taga pole mõtet mängida ja kostüümita lavale ilmumine ei ole ka eriti kütkestav. Kuigi ma pean ikkagi päris korralikult passima, on selles töös palju rohkem põnevust kui eelmises. Kõik on väga tore. Ja esmakordselt sain kasutada enda muidu väga ebavajalikku oskust - lipsusõlme tegemist.  Hip-hip-hurraa! Kui ma eile jooksin Liisale järgi nagu töövari, siis täna olen ma täitsa üksinda ja mul jääb üle ainult loota, et ma etendust ära ei riku. We'll see about...

Ma olen kõik tema pühakud. Ma olen kõik tema pühad ja pühapäevad.

"Kõrgstiilis suhtlejate vahele jääb ringlema suurtäheline „Jüriöö ülestõus”, pleebs kirjutagu pealegi „jüriöö ülestõus” – ehkki on vaevalt usutav, et tollel kontingendil üldse kunagi tekib vajadust kirjas toda sündmust mainida." Linnar Priimägi ( http://www.epl.ee/news/arvamus/linnar-priimagi-keelevabaduse-viljad.d?id=64725554 ) word, Linnar! Ei oleks osanud isegi paremini öelda.

Susan Sontag kirjutas kunagi 73ndal aastal: "The only story that seems worth writing is a cry, a shot, a scream. A story should break the reader's heart." Ma tutvusin täna ühe looga, mis murdis mu südame. Üsna õnnestunult. Kuid  see lugu ei ole veel päris läbi. Natukene kannatust ja see jätkub... Ma olen viimastel päevadel üldse väga palju mõelnud lugudest - inimeste omadest ja nendest, mis nad ajaviiteks välja mõtlevad. Ma olen mõelnud, et kas see on ajaraiskamine, kui ma istun päevad läbi kodus (väljaarvatud kui ma tööl olen) ja tutvun nende lugudega. Kas ma peaksin selle asemel olema kuskil mujal ja tegema midagi muud? Ma usun, et teised inimesed arvaksid, et ma peaksin olema mujal ja tegema muud, aga mina ise... Lood on nii suur ja oluline osa minust. Ma ei saa neid ühelgi moel unarusse jätta. Isegi, kui lugu on võtnud keskmise ameerika seebi või kehva raamatu kuju. Ma pean jätkama ja nendega kaasa minema. Sest lood on oluline osa minust.  Nende kehvade raamatu...

Just sayin'...

Veevalaja Tänane päev võib tuua teie ellu uusi intelligentseid inimesi, kellega teil vägagi huvitav suhe kujuneb. Olge valmis ennast avama ja informatsiooni vastu võtma. Absoluutselt ideaalne horoskoop tänaseks üle pika aja esimeseks Tartu päevaks. See on täpselt see, mida ma viimased 2 kuud mõelnud ja lootnud olen. Nüüd jääb veel ainult üle loota, et horoskoobid once in a blue moon  täppi ka läheksid.

Minu maailmas on nii palju väikseid, igapäevaseid, kuid kõikehõlmavaid ning kiirelt kaduvaid armumisi, et ma jään nüüd vist ühte suurt ja pikaajalisemat ootama. Mul kaks tükki kunagi oli ja tuleb tunnistada, et need olid päris põnevad.

Em käis täna raamatukogus ja raamatukoguhoidja tundis soovi ka minule üks raamat koju saata.  Esimene lause, mis mulle kaane pealt vastu vaatas, oli: "Ma jooksin minema ja jätsin Racheli sinna, et ta tapetaks." A book after my own heart  ja isegi Liia teadis seda, sest ma olen ju omal ajal sagedane selle asutuse külastaja olnud. Esimene sõna, mis ta raamatu kirjeldamiseks öelda oli osanud, oli sünge ja mingil imelikul põhjusel oskas mu lemmik raamatukogutädi selle koheselt minuga seostada. Mis seal's ikla.. see tähendas, et ma istusin täna terve päeva nina raamatus, lugesin ning elasin sellele kaasa nii nagu ma väga ammu ühelegi raamatule kaasa pole elanud.  See lõik tundus kuskilt minevikust, olevikust või tulevikust millegi tõttu nii relatable . Kuidagi ilus, kurb ja oma veidral moel hea: "Tahan ainult, et mind rahule jäetaks. Mitte selleks, et magada – uni ei tule niikuinii -, vaid selleks, et olla üksinda õnnetu.“ (lk. 123)