Vahest on omadused suguluses; üks toob kaasa teise; ja siinkohal peab elulookirjutaja juhtima tähelepanu asjaolule, et kohmakus käib tihti paaris üksinduslembusega. Kuna ta oli kasti otsa komistanud, armastas Orlando loomulikult inimtühje paiku, avaraid vaateid ja tunnet, et on igavesest ajast igavesti üksinda. Jah, suvalisi tekstikatkendeid Virginia "Orlandost" tuleb tõenäoliselt veel ja veel. Ärge püüdkegi pead murda, miks just need katkendid valituks osutusid, sest see on mingisugune minu sisene situatsioonitunnetus. Teie aga lugege, rõõmustage ja tegelege enda igapäevatoimetustega edasi.
Postitused
Mhh, kes siis kirjutab nii ilusti?! Pea õõtsus siia-sinna, sest maja, mille katuse all ta elas, oli nii otsatu suur, et tundus, nagu oleks sinna lõksu püütud tuul ise, mis talvel ja suvel ringi rabeles. Virginia siis! Mul on nüüd enda tillukeses raamatukogus juures üks raamat, mis on kaanest kaaneni Virginiat täis. Mitte küll ükski tema tippteostest, kuid temast endast. Proua Woolf on vist kõige ilusama ja kurvema muljega inimene, kes maailmas kunagi elanud on.
See eksamiteks õppimine on üks kahtlane tegevus. Hommikul hambaarsti juurest koju tulles mõtled, et kohe kui maha istud, hakkad usinalt lugema ja õppima. Seda loomulikult ei juhtu. Järgmine etapp on pidev enda kirumine ja jonn. Miks ma ometi ei õpi?! Oh why, oh why?! Pärast tundidepikkust eelpool mainitud tegevust tuleb allaandmise hetk. Siis tuleb poodi joosta, jäätist osta ja end teleka ette Spiderman'i vaatama sättida. Väga meeli lahutavale Spiderman'ile järgneb masendushetk ja lootusetus ning küllaltki kindel teadmine, et põrumine on homsel kaunil päeval lihtne tulema. Kuid siis... Siis! Siis hakkab öö lähemale tulema. Internet muutub järjest igavamaks. Inimesed järjest vaiksemaks. Ja in no time avastad ennast õppematerjalide juurest. Konspekt kirjutab ennast ise ja sellega koos nihkub vaatevälja ka järjest eredamaks muutuv lootuskiir. Pärast seda tunduvad kõik ülesanded juba täiesti tehtavad ja ilusad ning jääb ainult kahelda, kas see on reaalne kindluset...
Tänane päev on üle ootuste oivaline! Kõigepealt sain teada, et võitsin kaks piletit ühele Monomaffia etendusele, siis ütles Ingunn, et tal on mulle pakkuda Office'i kõige uuem versioon, millele ta ise kasutust ei leia ja sinna lisaks veel kerge trenn, salat ja suurepärane raamat ning kokku tulebki ideaalne päev. (':
ATTICUS: Mul on kahju, Nirksilm, aga sa pead püüdma ennast muuta. Meil on rasked ajad ees. Ma tahaksin, et sa suudaksid neist väärikalt välja tulla. NIRKSILM: Äkki mina ei taha!? Äkki ma ei jaksa väärikas olla? Äkki ma olen veel laps, kes ei ihka igal issanda hommikul ärgata ja väärikusest lõhki minna. Laps, kes ei mõtle, et täna olen ma nii väärikas, et tükid taga ja veri ninast väljas! Sellele oled mõelnud? Äkki ma tahan elada? Lihtsalt. Püüda päevi ja liblikaid. Äkki ma olen veel laps...
"Praegu on ka armastus. Ta annab endast lihtsalt kiiremini teisele märku. 1980. aasta varakevadel heliseb Moskva avaras neljatoalises korteris telefon. Praegu saadad läägeid lühisõnumeid. " - Veiko Tubin. Ma arvan, et terve see Veiko Tubina blogipostitus vajaks tähelepanu, aga see algus teeb otsa lahti... Ja ma võin julgelt öelda, et ega Tartu ka neid pisaraid väga ei usu. (Välja arvatud neid, mida ma siis pillama hakkan, kui ma homse eksami läbi kukun, sest ma ei viitsi praegu absoluutselt õppida. Neid Tartu usuks, sest ma olen üsna kindel, et ma poleks esimene tütarlaps, kes siin linnas nõnda käitub.) Hoogu juurde!
Jah, ma armastan Tartut. Tõsijutt. Aga minu meelest on midagi ääretult romantilist suurlinna öödes. Lugesime täna loengus ühte luuletust suurlinna ööst. See oli hästi ilus ja minu maitse järele. Ja sellepärast pean ma selle luuletuse Tallinnale pühendama. Mis suurlinn see Tallingi on, aga parim, mis meil praegu võtta on. Jätkuvalt ilusaid öid ja katusekinolikku meeleoluhõngu, Tallinn! STORBY NATT (1925) Rudolf Nilsen Jeg går og drømmer i den lange gate på bunden av den milevide by. Så langt jeg øyner løper denne flate, som skinner med en glans lik valset bly i skjæret fra de høye buelamper. For det er natt. Og det er lyst og godt her nede på de asfalterte dybder. For lengst er dagen og dens mørke gått. Nu er tiden da de gode sover. En klokke slår den annen time inn. Det runger langsomt fra et sted høyt over de mange buelampers hvite skinn. Som i en veldig tunnel klinger lyden av mine skritt imellem vegg og vegg. En kvinne smyger h...
Ma otsustasin täna teha täpselt samasuguse blogipostituse nagu seda on teinud Lisette Kampus enda blogis. Võib-olla on see minust tohutult nõme, aga kuna sõnad ja laul kuuluvad ju tegelikult Jonathan Safran Foer'ile ja Coeur de Pirate'ile, siis vist ei tohiks hull lugu olla. Siit see siis tuleb: To my unborn child: I haven’t always been silent, I used to talk and talk and talk and talk, I couldn’t keep my mouth shut, the silence overtook me like a cancer, it was one of my first meals in America, I tried to tell the waiter, “The way you just handed me that knife, that reminds me of -” but I couldn’t finish the sentence, her name wouldn’t come, I tried again, it wouldn’t come, she was locked inside me, how strange, I thought, how frustrating, how pathetic, how sad /…/ It happened again only two days later, and then again the following day, she was the only thing I wanted to talk about, it kept happening, when I didn’t have a pen /…/ /…/ so that the person I was ...
Ma lugesin ühte kirja, mille ma mõni aeg tagasi ühele üdini armastusväärsele inimesele kirjutasin ja üks lõik pani mind muigama. "Ma arvan, et isegi 20-30 aasta pärast, kui sina oled maailma kuulsaim inimene ja mina istun kuskil väikese Kalamaja korteri külmas nurgas oma üheinimeseteatriga, siis ma kirjutan sulle ikkagi neid kirju! Ja olen õnnelik, et sina oled õnnelik!" Ja mis kõige naljakam... ma usun, et nii ongi. Ma olen ikka õnnelik, et sa oled õnnelik.
"Näitleja on see, kellele ütled: "Tulekahju!" ja ta tunneb kõrbelõhna; ütled: "Armastus!" ja talle meenub kogu elatud elu. Ütled: "Üheksandalt korruselt sügavusse paiskuv lift!" ja ta kahvatab. Aga teine küsib: "Kuhu jäi siis ohutustehnika?" - Voldemar Panso WARNING! Katkendeid teatriraamatutest võib tulla küll ja veel, sest ma kirjutan enda esseed. Just sayin'.
Seisin täna seal Kassitoome nõlval, kuulasin kuidas Tõnis Mägi "Koitu" laulab; vaatasin, kuidas tuhanded inimesed enda fotoaparaatidega pilte klõpsisid või mobiiltelefoniga lauluraamatut valgustasid; nägin, kuidas kevadpäevadele tuli otsa pisteti ja kõige selle keskel suutsin veel pugeda enda salamaailma, kus mulle jõudis esimest korda sel aastal päriselt kohale, et kevad on käes, sest pimedal Kassitoomel oli ilma salli ja kinnasteta täiesti arvestatav seista ja sinna minu salamaailma hiilis sisse ka tõelise tudengi tunne, mis oli üle ootuste meeldiv. Üks hästi pikk lause kirjeldamaks ühte üsna kaduvlühikest hetke. Ja trepikoja ukse ees taipasin taaskord kui minu(lik) linn on Tartu. Hip-hip-hurraa!
Murilin tahab, et ma blogiksin asjadest, aga seda on jube keeruline teha, kui selliseid asju pole. Kõik on hästi tore (aga seda ei tohi ma öelda, sest siis hakkab Erki jonnima, et mu blogi on nii igav :D). Mul on asju in progress , aga midagi märkimisväärset pole praegu kuskilt võtta. Vaatan telekast inimesi, kellel on kõik, mis nad tahavad ja mõtlen, et millegipärast on mul kogu aeg tunne, et ma olen ka kohe seal. Et nii vähe on veel minna. Ma nagu seisaksin mingil serval tundega, et ma võin kohe hüpata ja langeda. Langeda täpselt sinna õigesse kohta. Ja seal õiges kohas on isegi parem kui praegu. Mul on peas nii elavad kujutlused sellest, mis tulemas on. Enne magamajäämist jooksevad mu peas pikad filmid sellest, mis tundub juba homne päev tulevat ja see on nii hea.. Usun, et teisipäevast alates hakkan veel usinamalt töötama selles suunas. Ja loodan, et seekord ei jää minu "tehtud algus" ainult alguseks nagu seda varem sageli juhtunud on. Seekordsed asjad o...
19.04.2012 Oled uutele sissetulekuallikatele avatud ja neid tuleb sinu ellu üsna mitu. Oled samas loov ja andekas. Armastad seda, mida teed. 20.04.2012 Võid saada uusi kohustusi, kuid sa ei kurda nende üle. Pigem paned end proovile ja uurid, kui nutikas ja tugev oled. normal beat! mõnikord harva on horoskoopidel õigus ka.
Pole paremat aega kui praegu! Eks? Postkasti tuli täna tore kiri. Mul on jälle tunne, et kui ma tahan, siis ma saan ka. Ja üleüldsegi olen viimasel ajal kuidagi märkimisväärselt asjalik. Enda kohta vähemalt. + mul on käe peal üks tore lihas, mida ma vist kunagi varem reaalselt näinud ei ole. Kevad on kevad on kevad. Ja mul on sel hooajal juba 3 paari uusi papusid. Material girl meets the teatritudeng. Mis saakski toredam olla?!