Postitused

"Mis tunne on surra?"

Tänase päeva läbiv teema. Keegi ei mõtle sellele pidevalt ega taipa kui ta vihinal sellest ideest üle lendab, kuid kui nüüd ilusti vaadata tagasi enda päevale, siis ma olen kindel, et surm on sõna, mis kajastub pea, et kõikjal. Mulle ei meeldi suurlinnad, kuid mulle meeldib muusika. Üks asi mis ühendab mind suurlinnadega, kuid samas ka kõige lagedamate põllumaadega. Violeta ainsaks kireks oli tema tšello. See oli tema elu ja arm. Igakord kui poogen riivas pilli keeli, tundis Violeta end kui teises maailmas, teises ajas. Õhtuti armastas ta käia enda majakatusel ja lasta helid tuulde. Ta lasi alati pilvedel, Kuul, vaikivatel majaseinadel ja tallatud teedel muusikat nautida. Ta soovis, et nad laulaksid kaasa. Violeta arust sündisidki kõige tõelisemad sümfooniad siis. Kui kõik toimus juhuslikult, armastuse ajel. Tüdruk ei teadnud, et igal õhtul kuulas tema poolt lendu lastud viise iga inimene läheduses. Kõikide jaoks oli see väljapääs. See oli emotsioon. See toimus alati spontaanselt ning ...
Kuna ma siiamaani ei viitsi vaeva näha ja siia midagi kirjutada, aga ei taha teie nurisemiskoormust ka tõsta, siis ma kirjutan siia enda unistuste raamatukogu jutu. ;) Peale seitset magamisele raisatud tundi avasin silmad ning ei raatsinud kohe kuidagi enda mugavalt sisse sätitud kere teki alt välja vedada. Heitsin pilgu aknast välja ning märkasin, et õues paistis päike ja puud õõtsusid kergelt tuule käes. Tundus ideaalne hommik olevat. Voodis lebades märkasin riiulis raamatut puhkamas ning mulle meenus, et eile tuli mulle raamatukogust kiri. Aeg oleks paras, et see imeline kirjandusteos neile tagastada. Ma lootsin, et ehk on raamatukogu selle lühikese ööga kolinud meie ärklituppa, mis oleks ideaalne koht raamatutele. Sellest õhkus müstikat, mis minu arust igas raamatus olemas peaks olema. Kuid ei, mu lootused olid asjatud. Me kõik teame, et see ei ole võimalik. Raamatukogu peabki olema paraja jalutuskäigu kaugusel. Kuskil metsatukas, et tuju ja hea ilma korral võiks ka värskes õhus ra...
Nüüd ma räägiksin pikemalt ühest oma elu tähtsündmusest milleks oli Korni kontsert. See oli lihtsalt imeline. Üks esimesi üritusi, mis suutis silmast pisara välja petta. Ma ei ole mitte kunagi niimoodi tõmmelnud, karanud ja keksinud nagu seal, ega eales toonud kuuldavale sellist häält ja nii kõrgeid detsibelle. Kõik oli lihtsalt ideaalne, JD oma kildis, hullunud publik, minu sõbrad ja Korni muusika. Täiesti vapustav. Mul ei ole sõnu, aga ma ikkagi püüan. Praegu tagasi vaadates on kurb tunne. Kohutavalt kahju, et kõik juba lõppes. Nad ju võiksid tagasi tulla. Ma olen kindel, et me meeldisime neile. Nemad meile küll. See kontsert on minu jaoks omaette emotsioon, eraldi armastus. Midagi, mis mitte kunagi enam ei kordu. See oli ainus ja kordumatu. Kui ma mõtlen sellele, mis seal toimus, nendele inimestele, kes seal toimusid, siis see on täiesti hämmastav, külmavärinaid tekitav ja niivõrd oivaline. Hingest on nagu midagi puudu kui Korni pole. Ma loodan väga väga neid veel näha ja kui see võ...
Peegel, peegel peeglipoes Olete kunagi midagi kuulnud peeglipoest? See on see koht kus noored tüdrukud vaatavad enda peegeldust ning kohendavad meiki, vanad inimesed meenutavad möödunud aastaid, kiired tööinimesed heidavad pilgu ning saavad vastu väsinud ja tülpinud inimese peegelpildi. Igal ühel neist on võimalus maksta ning üks nendest peeglitest kaasa haarata. Seda selleks, et eales ei ununeks see, kes sa oled ega see, millega sa hakkama oled saanud. Nõudlus nende järgi oli suhteliselt suur. Pood ise ei olegi õige pood vaid pigem katusealune. Selline mida turuplatsidel kohata võib ning see on ümbritsetud neist päikesejänkude tegijatest. Päevast päeva mängib selle poekese ees oma mõtlike viisikesi üks naine, kes naudib iga kitarrikeele puudutust ning seda kuidas inimesed tema lummusesse langesid. Ta teadis, et see ei ole mitte ainult tema muusika, mis neid peatuma pani vaid asi oli ka kohas. Kui keegi peatus, et hetkeks kuulatada, siis märkas ta muusiku selja taga asuvaid peegleid. M...
Hei. Ja ei karju, et ma ammu kirjutanud pole. Ma toon tüüpilise vabanduse: kiire on ^^ Eile oli päev kui ma pidin Soome šoppama minema. Selle kruiisiga, mis emps mulle kinkis. Teel sadama poole purunes Stella ja Riheti autol rehv ja selle parandamine röövis väärtuslikud minutid. Sadamasse jõudsime umbes 8:02 ja laev pidi väljuma 8:15. Meid ei lastud enam laevale. Ja kogu raha ja kõik muu läks raisku. Selle asemel läksime siis hoopis rehvi parandama ja piljardit mängima ja ma keeldusin linnast lahkumast enne kui ma endale midagi lillat ei ole ostnud. Seega ma haarasin AG-st ühes lilla salli ja lahkusin. See oli üdini imelik päev, sest hommikul soengut tehes ma just mõtlesin, et kas täna on kõik-läheb-hästi-päev või kõik-läheb-sitasti-päev. Mul ei olnud kuidagi seda tunnet, et kõik hästi läheks ja seega otsustasin, et tuleb normaalne päev, aga oi kuidas mõnikord võib inimene eksida. Ma ei mõtle peaaegu, et kunagi selliste asjade peale. Mu õde oli veendunud, et sellel, et me laevale ei jõ...
Täna on olnud vapustav päev. Kool oli lihtsalt ülimalt lebo ning kodus pole kedagi mind häirimas. Naudin seda kosutavat õhtut homse õhtuni, kas pole mitte tore?! Ja ma naeran kurjakuulutavat naeru nende üle, kellele ei meeldi talv ning plaksutan käsi, sest maad katab peagi grandioosne lumevaip. (6) ^^ Just nagu mulle meeldib. ^^ Ja näpistav pakane ka sinna juurde. :) Ja nüüd ma lähen koristama.
Mürka palvel kirjutan ma siia enda viimasest ideest. Kirjutan lapsepõlvest. Mitte, et ma praegu oleksin väga täiskasvanud, aga ikkagi ma kasutan terminit lapsepõlv, sest midagi paremat ma öelda ei oska. Meie vestlus Merilinga algas sellest, kui mulle meenus, mida ma viimase nädala jooksul tõeliselt soovinud olen. Ma olen soovinud endale lapsepõlve sõpra. Seda sõpra, kes mäletab iga minu kriimu ja totakat lauset. Kedagi, kellega olen mänginud liivakastis ja herneusse kasvatanud. Ma ütlesin seda Merilinile ka. Ta on kuidagi nii õige inimene kellega lapsepõlvest rääkida. Ja siis jõudsin ma järeldusele, et mul ei ole sellist inimest kellega lapsepõlvemälestusi heietada. Kui ma väiksem olin siis ma tegelesin endaga ise ja mul oli tunduvalt harvemini igav kui praegu. Praegu ma lihtsalt eelistan vinguda. Ma tekitan endale igavust ise - teha oleks ju tegelikult nii palju. Ma rääkisin Merilinile, et ma ju tõsiselt armastasin oma lapsepõlve-mina. Ma olin enda arust nii huvitav laps. Ma ei nurise...
Üks suhteliselt populaarne küsimus on: mis teistel on, mida minul ei ole? Mina sooviksin selle küsimuse ümbersõnastada ning küsida: mis minul on, mida teistel ei ole ? Mis teeb minust minu? Ma ise ei oska vastata ning lootsin, et ehk te aitate ja välimus ei lähe arvesse. Mind tihedalt kimbutavad alaväärsuskompleksid sunnivad mind endalt selliseid asju küsima. xD Ma kardan kogu aeg kohutavalt, et mind hinnatakse üle. Kui ma ütlen kellelegi, et ma ei oska midagi, siis ikka ja jälle öeldakse mulle, et ah ole nüüd, muidugi oskad. Ja veel rohkemgi. Kuid selliste juttude peale tekib tunne, et ma lausa PEAN oskama neid asju. Sinna alla käivad laulmine, kirjutamine, tantsimine ja mida iganes veel. Ka kool. Ma kardan, et ma ei suuda täita inimeste ootusi. Mind peetakse targaks, kuid tulge mõistusele, mis tarkust on mul rohkem kui ühelgi teisel, kes minu klassis käib näiteks?! Ma ei paista ju millegagi silma. Nii et.. mõelge selle peale. Ma ei taha öelda, et kiitus ja motivatsioon on halb või m...

See valge pilv on kurva härja moodi.

Kujutis
Hei. Kohe alguses vabandan 10päevase teksti puuduse pärast. Hakkan siis teile algusest rääkima.. nii palju kui mulle meenub. Vahepeal oli palju nipet-näpet, mille mainimine tunduks hetkel naervuväärsena, sest kõik oli puhas rutiin. Ehk võiks lihtsalt siinkohal välja tuua, et me üritasime teha online-kontserti Bulgaariaga, kuid see ebaõnnestus. 18.jaanuar oli päev nostalgiaks. Poole viie ajal väljus buss ning me asusime teele Viljandi poole. Täpsemalt Ugalasse, kus pidi etenduma "Marilyn Monroe". Ja see etenduski. See õnnestus. Välja arvatud muidugi see, et mind häiris tegelaste valik pisut. Põhiliselt siiski Monroe ise, kelle hääletämber ja viisipidamisoskus pisut kõrva riivasid. See selleks, nalja sai ikkagi ning ma pole väga ammu ühte väljasõitu niiviisi nautinud nagu seekord. Kui nüüd täpsustada, siis ma ei olegi kunagi ühtegi väljasõitu niimoodi nautinud. See kõik oli lapselik rõõm. Mälestused ja armastus. Mulle meenus Viljandi linn, teatrikülastused, vanaema juures käimi...
Täna on olnud tõeline puhkepäev. Hommikul ärgates täitsin ma pisut mõttepäevikut, seejärel külastasin raamatukogu kust ma laenutasin endale "Geiša memuaarid". Täna ajas mind see raamatukoguhoidja tõsiselt närvi. Mis mõttes ta ütleb mulle, et neil ei ole "Lendas üle käopesa", kui ma tean, et see peab neil olemas olema. Seda juba sellepärast, et see on klassika. Siis ta otsis seda vähemalt kümme minutit, ise teadmatagi, mis raamat see selline on. Trükkides käopesa kord lahku kord kokku ning ikka midagi leidmata. Lõpuks ta julges mulle väita, et neil pole seda raamatut. Ja peale selle oli ta nii aeglane ja rumal. Kui ma küsisin endale "Geiša memuaare", siis ta võttis selle riiulilt ja küsis, et kas ma ikka tahan seda, et see on nii paks ju. No kui ma küsisin, siis järelikult ma ju tahtsin seda. Pahuralt lahkusin ma raamatukogust ja käisin poes, kust ma ostsin endale šokolaadi ja kohukest. Kodus panin ma vanade aegade mälestuseks Special Delivery plaadi mängim...
Ei ühtki mõra Ega ebakõla. Veatu. Maitse mind. Ma luban..
Kujutis
Mitmetes kohtades kasutatakse väljendit "ütleb rohkem kui tuhat sõna". Kuid ka see on ikka päris nii? Mul võib olla väga sügavasisuline pilt ja ma mõistan seda, kuid mitte kunagi ei ütle see mulle rohkem kui tuhat sõna. Pigem on see pilt sõnatu ja iseenesest mõistetav. See vaikib ja annab meile võimaluse mõista. Sõnadel on oma jõud. Neid saab kasutada kõigeks. Mitte miski mis ei räägi ei saa sulle midagi öelda. Nii oli, on ja jääb. Või vähemalt mina arvan nii. Minu jaoks ei saa miski öelda rohkem kui tuhat sõna. Sõnadega ei saa midagi võrrelda. Ühte pilti, ühte hetke, ühte hingetõmmet ei saa võrrelda sõnadega. Nad ei ütle sulle midagi vaid sa tunnetad neid ja saad neist aru. Kas pole? See on mu viimase kahe päeva müstika. xD Nüüd veidi igapäevasema jutu juurde. Täna oli koolis ekstralebo päev. Kõik tunnid möödusid kenasti ning õppimisega ei olnud ka midagi hullu. Tänaseks jäi nii hämmastavalt vähe õppida, et ma olin vahepeal kindel, et kuskil on mingi eksitus. Peale kooli ma ...
Täna kuulsin paari kurjemat sõna, sest ma ei ole ammu midagi teile rääkinud. Tahaksin seda viga parandada, kuid ei tea kuidas alustada või lõpetada või mis sinna alguse ja lõpu vahele ennast sisse sättima peaks. Kool on alanud täie hooga. Ma ei kurda. Hetkel on kõik kuidagi väga hästi. Koolis sujub, kodus sujub, vees sujub (ma käisin täna ujumas. See oli tõeline elamus, sest ma pole enam 2 aastat seda nautida saanud) ja peale selle ma sain veel uute noorteajakirja tööd. ^^ Ma ootan juba huviga. Esimese artikli pean kirjutama järgmise nädala lõpuks. Teema on mul alati omal valikul 2100-2500 tähemärki. Esimene koolinädal hakkab juba otsi kokku tõmbama, kuid see ei tähenda puhkust. Tegemist on veel palju. Koolis on igas aines vist vaja midagi teha, et järjel püsida. xD Ma täna ei oska kohe üldse teile midagi rääkida. Ma mõni teinekord valgustan teid täpsemalt oma tegemistest. Kirjutamise ja lugemiseni. (:
Kujutis
Istun külmal põrandal, hoolimata sellest, et mu kleidisaba ei kata mu jalgu enam nii nagu peaks. Rüüpan Jim Beam’i vaheldumisi Smirnoffiga. Muutun järjest tundetumaks ja järjest vähem hoolin millestki. Ootan eneselt spontaanset käitumist, kuid tundub, et see ei tule ühestki toa nurgast. Isegi mitte täis olles ei suuda ma selline olla. Isegi täis peaga olen ma liiga korralik. Võiks ju oodata, et vähemalt mingi tempokam viisijupp hõljub mu isiklikus atmosfääris, kuid ei. Selle asemel olen haaranud plaadi ja asetanud enda kõrvale põrandale. See plaat tekitab naljaka tunde nagu ma kardaksin, et paljalt sellest plaadist hakkavad välja keerlema rock’n’rolli rütmid. Õnneks mitte, kui siis ainult minu peas. Kõik värvid hajuvad järjest mu silme eest. Lõpuks ei vaevu ma isegi klaasi kasutama. Jälgin kuidas värvid ükshaaval ekraanilt minema kõnnivad: kollane, punane, sinine, lilla, pruun... Kõik lähevad järjest ja jätavad mu päris üksinda. Must kohutab mind ning valge on tühi. Ma kardan ning sulg...
"God said to me that im gonna die if i use more drugs. I said FUCK YOU ! I'm Going to fucking Estonia before !" -Marilyn Manson
Pahur, üllatunud ja mitmed asjad jõuavad kohale. Minu tänane päev. :) Ja siis veel Monopoly Gerdi ja Maiga.
Ma alustan laupäevast. Üks kõige vingemaid päevi üle pika aja. Kõigepealt pidime me Meriliniga linna minema, kuid natuke enne bussi väljumist teatas ta, et ta ei saa tulla. Ma mõistsin teda. Otsustasin siis üksi pealinna kolama minna. Linna jõudes helistasin Ringole, keda ma polnud juba 100 aastat näinud. Umbes tunni aja pärast oli ta kesklinnas. Mul oli nii hea meel teda näha, sest no ma tõesti polnud teda väääga ammu näinud. Siis me läksime kinno. Sellel kellaajal oli ainult üks film "Alvin ja koopaoravad" xDDD Ma ei ole kunagi midagi nii haiget näinud. Siiamaani ajab naerma, kui jabur see oli. Kinost lahkudes ei suutnud me otsustada kuhu minna. Me kõndisime siis niisama linnas ringi. Käisime Rinxile linnahalli kõrval olevast Statoilist süüa ostmas ja siis jalutasime vanalinna, millele me suhteliselt suure ringi peale tegime ja siis me käisime kaks korda Vabaduse platsil ja siis kaks korda vanalinnas ja kaks korda sadama juures ja siis Balti Jaamas ja igal pool käisime. :P ...
Täna nägin ma Maid. ^^ Sain temaga umbes 20min rääkida, kuid siis ta pidi juba lahkuma. See kõik hakkas nii.. hommikul mul läks väga kiireks ning seetõttu jäi mul telefon koju. (Ma koolist praegu ei räägi, sest mul ei ole praegu seda kirjutamistuhinat kätes.) Koju jõudes ma leidsin sõnumi, et Mai tuleb täna ikka kindlasti külla mulle. Ma muutusin hästi närviliseks ja passisin aknal, et näha kui ta tuleb, sest kell oli juba sealmaal. Minutid möödusid, aga mina teda ei näinud. Muutusin veel närvilisemaks. Mul oli süda sellest närvitsemisest paha. Miski kuyidagi näris mu sees. Vahepeal tundsin ennast olevat minestuse äärel, kuid samas oleksin nagu pilvedes heljunud. Kuna mul krediiti ei olnud, siis ei saanud ma helistada ka. Ma olin kujutluses loonud juba kümneid versioone põhjustest, miks ta siiski tulla ei saanud. Lõpuks mulle meenus lauatelefon ja ma helistasin. Ta ütles, et on õe juures ning, et ta kohe varsti tuleb mulle külla. Ma olin nii õnnelik. Ma pole temast vist mingi kaks kuud...

Oma-mulli-päev. ^^

Täna hommikul ärgates tundsin, et täna on see õige päev, kus oleks kõige meeldivam olla omas mullis. Lihtsalt selline mõnus. Sina ja sinu mõtted. Olin veendunud, et mul läheb see ka korda, kuid ei. Kooli puhvetist mahla ostes, helises mu telefon ja vastu võttes avastasin ma ennast lobisemast Sirliga, kes palus mul kokku ajada jõulutoitudekonkursi žürii. Eks ma siis pidin hakkama seda organiseerima. Ja siis järjest tuli selliseid nõmedaid asju ja minu isiklikud naljakad mõtted jäid tahaplaanile. Ma tegelikult nii väga tahtsin seda üksinda muhelemise päeva. ^^ Eks ma elan üle, kuigi seda ei ela ma eal üle, et meie jõulukuusk ei saanud mingit kohta. Kas kellelgi on üldse õrna aimu kui palju vaeva me nende tiibadega nägime?! Me kõrvetasime ennast liimipüstoliga nii, et villid olid järel. Kipsvormid lagunesid üksteise järel, sest need lihtsalt ei tahtnud kokku jääda. Pidime laduma sulghaaval tiivavormid täis, et need ikka ühte pidi jääksid. Seejärel pidime need kokku õmblema ja kõik üle kon...
Ma teen lühidalt, sest mul on uni. Keijo sünnipäev oli väga vinge. Ma lausa arrrrrrrmastan. Seal oli nii ägedaid inimesi ja ma ju arrrmastan neid, nagu juba öeldud. ^^ Ilmar, Silver, Erik, Keijo ise, Kaisa jnejnejne. Niiiii lahe. :) Kuulasin kuidas Keijo ja Silver ja siis vahepeal Ilmar ka rokkisid ja naersin enamus ajast. xD Lihtne ja tabav xD Sain teada, et pean uue näo ostma, sest mu praegune on liiga vallatu ja tean, et pidudel Viimset reliikviat vaadata on lahe xD Mulle meeldib pidudel juukseid ka lõigata ja vaadata, kuidas iga veerand tunni tagant midagi laual või kapil ümber lükati. ^^ Kõige vingem oli veel see, et ma sain teha seda, mida ma kõige paremini oskan. Ma sain inimesi jälgida ja see oli lausa jumalik. Tulemused samuti. ^^ Aga olgu, ma nüüd lähen magama, sest te nagunii ei saa aru kui väga lahedad inimesed nad olid. *Kui väga ägedad nad minu arust olid. xD Head ööd. ^__^ P.S. Ma sain endale lõpuks ihaldatud beanbagi ^^ Täpselt samasuguse nagu Keijo juures oli, aga rohe...
Kujutis
Täna ma siis lõpuks jõudsingi kooli ka. ^^ Mitte midagi meeldivat seal muidugi ei olnud. Mu allakäigu hooaeg on jälle täies hoos. Kas pole mitte vinge? Keemia töö 2, geo töö 3, ajaloo jutustamine 2, sest tal oli hästi raske mind küsida ju esimesena, kui ma seda tegelikult osanud ka oleksin. Ma juba olin selle hinde jama ära unustanud, aga nüüd ma tulin siia ja kõik meenus taas. See selleks. Ma ei saa sinna enam midagi parata. Keemia tööd lähen parandama, kuid muudega on mu võimalused juba otsas. Muidu oli mu enesetunne koolis mõnus. Ma tundsin ennast kuidagi vabana. Oli hetki, kus inimesed lihtsalt ajasid nii demendi juttu, et tekkis soov põgeneda, kuid samas, mida uut selles kõiges oli? Peale geograafia töö kätte saamist ma mõtlesin, et ma pean mingi imega hakkama saama ja õppima hakkama. Ka selles pole midagi uut. Millegi pärast see idee ei saa kunagi teoks. Ehk on liialt vähe sponsoreid? Ei tea. Peale kooli läksin ostsin endale juuksevärvi. ^^ Jah, ma tõesti otsustasin jätkata vana ...
Kujutis
Praegu on mõnus ja hubane olla. Küünlad põlevad ja tuju on suhteliselt hea. Olen umbes 2 tundi Mürka jõulukingi kallal pusinud. Nüüd pean päeva või paar ootama ja saan edasi tegutseda. ^^ Eelmise postituse kohta nii palju, et kui mu õde mu blogi luges, siis ta arvas, et ma peaksin meie endise vene keele õpetaja Silvi Rootsu juurde kolima. Siis ma saaksin raamatukogu naaber olla ^.^ Aga mul on oma praeguseski kodus hea. Eks ma võin jalga raamatute nimel kulutada küll. :) Täna ei ole eriti tegus päev olnud. Peale eelmist postitust ma natuke aitasin veel õel õppida, siis tuli Ergo mulle külla ja peale seda hakkasin ma õega telekat vaatama. Siis pidi õde kokandusringi minema ja nii ma siia üksi jäingi. Ootan huviga teiste blogide täiendusi. Ma hakkan vist vaikselt nende lugemisest sõltuvusse sattuma. ^^ Nii huvitav on lugeda, kuidas keegi teine ennast väljendab või midagi kirjeldab. Peale õe lahkumist ma igatahes tulin siia tuppa Mürka kingiga jamama. Alguses olin jumalast hasardis, aga eg...
Mul oli kaks vaba päeva ^^ See tähendab, ma tegin endale kaks vaba päeva (A) Ma natukene olin haige ja ega ma natukene ei viitsinud ennast kodust välja vedada ka, kuigiii.. ma käisin eile raamatukogus. Ohjah, see on ikka nii vinge koht. Ma võiks raamatukogu naaber olla :) Eile ma enda jaoks millegi kasulikuga hakkama ei saanud. Enamus aja ma tegin õele reisiprogrammi lummavasse keskaegsesse Pariisi ja aitasin tal vene keele sõnu õppida. Ma ei oleks uskunudki, et üks reisiprogrammi koostamine võib nii huvitav olla. Valida need kohad kuhu reisijad viia, otsida hotell ja toitlustus jms. Nii tore oli. (: Vene keele sõnadega ma käisin talle lihtsalt pinda, sest ta ei suuda eristada susisevaid häälikuid ja mina suudan. Ja siis ma kiusasingi teda natuke. Aga tegelikult ma sain õega eile vägagi hästi läbi. Me pidime õhtul ära surema naeru kätte. Täitsa lõpp, mis kildu Stella siin rebis xDDD Praegugi ajab naerma. Homme ma lähen kooli, kui eeskujulik õpilane. Peaksingi ajalugu õppima. Ma enne te...
Ja veel midagi kogu täiega Merilinile. :) xD Ärge arvake, et ma hulluks lähen. Lugege tema blogi ja te mõistate, mis see on, mis nüüd tuleb . ^^ Soe õhtu New Yorgis. Tuul sasib mu juukseid ning lennutab mu kleidisaba omasoodu. Ma olen 24 ning mu unistus on täitunud. Ma seisan siin mere ääres ning vaatan päikest mere taha vajumas. Pastelsed värvid ümbritsevad mind ning kõik tundub nii rahulik. Elegantsus saadab mind igal sammul, kui hakkan trepiastme haaval liikuma restorani ukse juurde. Ometigi, ma olen ju kutsutud. Ukse peal ootab mind kelner kandikuga ning pakub mulle klaasikese tippklassi punast veini. Ma võtan selle kõhklemata vastu, sest see värv sobib ideaalselt mu kleidiga. Astun edasi kuulatades melu, mis on mu ümber, südametukseid, mis on mu sees ja omaenese kingade klõpsumist. Ma olin nõus peole tulema, teadmata isegi miks, sest ma ei tundnud siit kedagi, kuid siiski liuglesin ma mööda ruumi ning lobisesin inimestega. Kõik tundusid niivõrd sõbralikud. Ma ei tea, kas see tuleb...
Viimasel ajal on populaarseks läinud jutt, et kiire on ja ei jõuta midagi tehtud ja, et endale ei jää üldse aega. Ma nii tean mida nad sellega mõtlevad. Ma ei mõtle sellega, et kümnes klass on mingi ületamatu takistus või minu huviringid liiga tiheda ajakavaga. Ma olen ise selle tee valinud ja taganemiseks võimalust ei ole. Jah, ma tõesti õpin mõnikord kella 3-4 öösel ja mõnikord tõesti on tunne käega lüüa, sest mitte mingit tulemust pole kuskilt otsast näha. See tunne on tegelikult päris tihti. Samas aga on hea kui kiire on, sest siis jääb mulje, et sa oled eriti kasulik. Millegi pärast on mul sellel aastal anti-vingumise tuju. Kõik peab edasi minema ja ma leian, et ma ei tohi mitte millegi kohta öelda, et ma ei jõua. Kuid samas olen mõelnud, et vähemalt huvialadega peaksin natuke koomale tõmbama. Ma tean, et mulle meeldivad need kõik väga, kuid siiski. Eks paistab ja eks aeg näitab, mis peale jõule juhtuma hakkab. Teistele ma soovitan, et rassige edasi. :) Ma tean, et on raske, aga k...